Muti ostis Ed Sheerani kontserdile piletid ära juba möödunud aasta oktoobris. Surus aga hambad risti ja kraapis pangaarve tühjaks nagu näljane maiasmokk meepoti põhja.
Ma ei mäleta vahest asju, mis juhtusid eile, mis siis kuude taha jäävatest sekeldustest rääkida. Sellevõrra toredama üllatusena pikk nädalavahetus Kaunases mulle tuli. Kuna superstaaride tuurid ajavad majutajatel pead mõnusalt soojaks ning nulle sigineb hindade lõppu kiiremini kui kanad “Nu pogodi!” taskumängus (kes mäletab, see mäletab, eks) muneda jõuavad, oli see heaks põhjuseks Viatikene kuumaks ajada. Muti oli leedukate suuruselt teise linna servast leidnud üles mõnusa camperiala ja oma töögraafiku minipuhkuse tarvis ümber mänginud. Mina olen nagunii vaba mees, nii et nüüd oli vaja ainult minna.
Panime, totakad naeratused näol, juba neljapäeva õhtul Läti suunas ajama. Täitsa pekkis, kui palju ägedam oli peale viimast chillimist uuesti Salacgrivas kinni pidada! Enamus sitsib kannatamatult Salaci jõe kaldal foori taga ja trummeldab närviliselt sõrmedega vastu rooliratast, aga sina tõmbad täies rahus enne silda vasakule ja teed mõnusa burksipeatuse. Tõmbad stoilise rahuga külma Valmiermuižat vahele ja noogutad asjatundlikult peaga. Sest sina juba tead, kui palju rohkem selles pisikeses linnakeses peidus on. Indeed!
Ööbimiseks valisime hoopis mõnikümmend kilomeetrit Riia pool asuva rannaasumi nimega Saulkrasti. Jazzifännide jaoks on see linnake muidugi tõeline Meka, aga lainevahune liivarand meelitab ka lihtsaid turiste. Turistid olime meiegi ja lainet loksutas silmapiiri taha laiutav veemass kõige raha eest. Muti viis see aastakümnete tagusesse Klooga randa ja tema jõllitas looduse vaatemängu nagu toakass, kelle akna taha sadistlik peremees lindude toidumaja on paigutada otsustanud. Ei saanud ma tema tähelepanu murda isegi siis, kui väitsin Brad Pitti parklas ringi jalutavat. Lõpuks tirisin naisukese väevõimuga tema ümber kuhjunud liivavallist välja ja utsitasin ümbrust uudistama.
Teispool männitukka, vast sada meetrit sisemaa poole, valitsesid hoopis teistsugused ilmaolud. Tuul oli randa merega mängima jäänud ja meie saime eestlastele palju rõõmu pakkuva Perses iela külastamise järel rannabaari “Costa del Sol” maha potsatada. Sealsed klienditeenindajad olid selgeks õppinud mõtete lugemise kunsti ja nii ei pidanud ma endale õlut juurde tellima ega pereliikmetele tuulekatteks pleede paluma – need lihtsalt toimetati silmside tekkides lauda.
Öösel lõõtsus tuul nii kõvasti, et pani matkabussi kõikuma, aga ärkasime järjekordsesse miljonivaatesse. Mina pidin puuduliku uneajaga öö järel päeva käima tõmbama lähimas kohvikus. Kolm pirukat ja ämbrimõõtu tassi jagu kohvi maksis 3 eurot ja 35 senti. Pillasin üllatusega oma päikeseprillid joogi sisse ja pidin neile järele sukeldudes ära uppuma. Muti ja Maurice lõbustasid end samal ajal pitsaautomaadiga. Jah, lugesite õigesti. Aparaadile tuli näidata pangakaarti ning kohe hakkas mehhanism tainast sõtkuma ja kattevalikut installeerima. Kolm minutit hiljem oli roog käes ja meie saime Kaunasesse põrutada.
Kuna kontsert oli alles laupäeval, otsustasime reede pärastlõuna lihtsalt laisalt laiaks lüüa. Baariga varustatud liivarand ja mändide alla sätitud karavanide pesad andsid totaalseks lõõgastumiseks rohelise tule. Ujusime, sõime-jõime ja vaatasime laisalt, kuidas teised meiesugused samuti midagi ei tee. Ühte ma teile ütlen – karavaniinimesed on häirivalt korralikud. Mina kell üks öösel matkatoolis vaikides veini limpsamas olin ikka rebel kuubis. Selleks kellaajaks olid tuled ammu kustus ja penskarid lasid oma naridel salapussu. Ikka selleks, et juba hommikul kuuest jalul olla ja täieliku pühendumusega puhkama hakata.
Kontserdipäeva veetsime linnas. Kõlab uskumatuna, agas kuuekiltsane taksosõit keskusesse maksis alla viie euro. Sõida nii, et silm sinine! Kõik boldivanad kütavad muide Kaunases ringi põleva mootoritule ja seitsme lõhnakuusega varustatud Priustega. See viimane tõik tahtis Muti tagaistmel kangesti vomiteerimisele meelitada, kuid tugev Eesti naine surus refleksid alla. Nagu normaalsetele inimestele ikka, meeldib ka taksojuhtidele, kui sa tänad kohalikus keeles. Niisiis purustab vana hea aevastusekõlane “ačiū!” ka jäisema südamega roolivelle. Niisiis – keegi ei oksendanud ja kõik naeratasid. Põhimõtteliselt nagu keskmisest parema Eesti filmi esilinastus.
Arhitektuurilise silmanuumamise ja paraja portsu istumiskohtade külastamise järel saimegi staadioni lähistele. Põhimõtteliselt poleks Google Mapsi abi vaja olnud, sest parfüümipilvedesse uppuv üleslöödud rahvamass liikus linnas suuremalt jaolt meile sobivas suunas.
Vaadake, ma olen ikkagi endast lugu pidav härrasmees. Ja sellised juba lava ette põrkama ei lähe. Ma tahtsin kenasti toolile toetuda ning aeg-ajalt õllevaadi ja tualeti juurest läbi põigata. Just seepärast oli Muti mulle soetanud eraldi pileti. Ja sealt sai üks saaga alguse. Tänapäeval on ju kõik nii moodne ja turvaline, et pead enne ülikoolis paar magistrikraadi ja mõned teadustööd tegema, et vooluga kaasas püsida. Meil tuli oodata spetsiaalseid ruutkoode ja nendega erinevate väravate vahet joosta. Pileteid teisele edasi anda ei saanud ja nii tuterdas Muti minuga nagu ülielu suuruses lasteaialapsega rahvamassis ja järjekordades kaasas. Kui lõpuks infarktieelses seisundis väravast sisse sain, olid vaesed turvatöötajad nii läbi haugutud, et unustasid mu füüsiliselt läbi kombata. Mul oleks võinud vabalt kasvõi bazooka tagataskus olla.
Kontserdist väga muljetada ei viitsigi. No igati tore oli, eriti just tehnilise poole pealt. Kui lõpuks väsinuna varem kokkulepitud laternaposti all kohtusime, algas saaga number kaks. Aga ei hullu, juba tunnike hiljem päästis meid kodutuks jäämisest Arturas järjekordse Priusega ning Maurice sai kuivale jäänud kala kombel suud maigutada, kui nägi oma vanameest sulaselges vene keeles vestlust arendamas.
Pühapäev algas kenasti. Nii kenasti, et kellelgi polnud aimu, et varsti lajatab kuri saatus piki piilumist. Ujusime, kohvitasime, pakkisime asju ja valmistusime stardiks. Milline kaunis päev Eesti suunas triivimiseks! Keerasin süüteaugus võtit ja ei midagi. Vaikus. Vaikus ja verekohin mu peas, olgem täpsed. Aku oli surnud nagu disko, võiks isegi öelda. Õnneks tuli üks lahke sakslane oma masinaga appi ja saime “krokodillide” abiga mootorile elu sisse. Vana viskas veel meie akule testri peale ja andis teada, et laias laastus on pekkis. Vähemasti minu teada sõna “kaput” midagi head ei tähenda.
Panime ühe lauluga kusagile sinna Panevėžyse külje alla välja, aga siis oli juba hädasti kütust vaja võtta. Varsti sitsisingi keset Circel K parklat musta ja punase juhtmega ja niutsusin nagu vihma kätte jäetud kutsikas. Lõpuks tulid kaks lahket lätlast appi ja aitasid meid taas liikvele. Taas oli veidral kombel abi just vene keele oskustest. Tuleb ikka ebasõbraliku naabri kiuste see abivahend vahedana hoida.
Ühesõnaga oleme ühe fantastilise nädalavahetuse järel taas Viatikesega kodus ja uus akugi tellitud. Näeme siis Urissaare kantril, kus ma oma sünnipäeva tähistan. Bändid on minu poolt! Vilkommen!
コメント