Teate, Eestimaa suvi on nagu teismeliste armastus – esiti ei tea, kust pigistada ja kuhu puhuda ja enne kui päriselt mõnus hakata võiks, ongi pidu läbi. Kõik ilm on purunenud südamete räbalaid täis ja kõle tuul vingub raagus okstes. Ja siis on nutt ja hala ja kuramuse aisakellad.
Inimene on aga nii loll loom, et ega tema ei õpi. Iga kord, kui heina sisse heidetud reha näeb, pistab selle suunas jooksu nagu oleks kullatüki leidnud. Ma saan aru, eks ole kehakeemia ja geneetika need tõelised ohje hoidvad hallid kardinalid. Loodus kutsub, loodus määrab, teadagi. Ja vat siis ongi nii, et kuigi me teame, et pole olemas esimest armumist, millest sünniks õnneliku lõpuga muinasjutt, tahame ikkagi tunda uuesti tuhandet liblikat rinnus sünkroniseeritud tiivalööke tegemas. Saagu või sitem, aga korraks on nagu täiega lahe ju! Hea küll, no oleme, kes me oleme. Ega inimloomuse vastu saa ja nii oleme me juba poolest aprillist plätude ja ujumisrõngastega sulavate hangede vahel valmis. Suvi on ju tulekul ja ilgelt lahe oleks temaga ikka skoorida nagu, eks! Ja suvi tulebki lõpuks. Heidab kõigi kavalerikandidaatide suunas meelaid ja lubavaid pilke, näitab oma kumerusi ja volksutab ripsmetega. Kõigi südamed peksavad nagu oleks Berliinis mõnele põrandaalusele reiviüritusele sattunud. Lootust nagu on, aga ainult selleks, et lollidele lohutuseks olla. Varsti on suvi sügise käevangus ja näitab tagasivaatamata inimestele üle õla keskmist sõrme. Oh, mis magusvalus äng! Egas midagi, kohtume taas, kui talv ja kevad sinust üle on käinud! Äkki siis näkkab...
Kõigile neile, kes hakkasid nüüd muret tundma, et ega Myrakale kapi otsast vahepeal triikraud pähe pole kukkunud – nõu vörri, kaikki on kunnossa! Vaadake, ma olen lihtsalt hingelt kirjamees ja see on minu viis end inimeste jaoks huvitavaks muuta. Kui suve peibutusvahendiks on lokkav loodus, siis mina pean hakkama saama sõnadega. Tekstimaailmas on paraku sedasi, et kui sõnu pole, haigutab kõikjal totaalne tühjus ja vaikus. Sotsiaalmeedias tähendab aga vaikus hirmu ja paanikat. Kas meie kangelastega on ehk midagi juhtunud? Oleme me neid kuidagi solvanud? Või on ehk hoopis midagi suurt tulemas? Küsimused, küsimused, küsimused... Ning ei ühtki vastust seni, kuni tulevad sõnad. Nagu te näete, siis täna tulevad üle hulga aja esimesed sõnad. Ma olen nagu suvi, kes tuli lootust jagama. Suvi on siin ja navigaatorid on siin, nii et naudime hetke.
Mis me vahepeal teinud oleme? Särki-värki, Nike'i märki, kui parafraseerida Chalice'i. Aga kõige erutavam oli üks isiklikumat laadi kohtumine suvega. Kuna Lõuna-Itaalia sai võetud ja Viatikese piirid kombatud, oli selge, et vaatame sel hooajal rohkem kaunil Maarjamaal ringi. Suvi ütles, et tema on nõus ja pakkus võimalust kiireks kolmekaks ööbimisega Peipsi ääres. Liivarand, sillerdav vesi ja männimetsa tervistav õhk. Törts diislit paaki ja olimegi teel paradiisi. Teate, ma olin täiesti ära unustanud, kui lahe see Peipsiäärne kant on. Juba Mustvees hakkas vunts võbelema ja kui tee äärest ostetud hea-paremaga staapi vajusime, olid igemed juba paljad.
Pumpasin infarktipiiril võimeldes SUP-ilaua täis ja hakkasime kurameerima. Kui lõpuks õhtul kõikehõlmavast molutamisest hingetutena markiisi all jalad sirgu lõime ning veini ja maasikaid noolisime, jõudis kohale arusaamine, milliseks reisimiseks matkaautod tegelikult mõeldud on. See on segu laisast chillimisest ja totaalsest kohalolekust – teadustöö, milles kavatsen lähiaastatel emeriitprofessori taseme saavutada. Kurat, ma teen selle suve nii enda omaks, et ta tuleb ise roomates mu juurde tagasi ja anub pisarsilmil, et ma ta tagasi võtaksin! Eks ma muidugi võtan ka.
Meil Mutiga on suuremad liblikatelennutamised juba tehtud, aga kusagil seal põues on nad ikka alles. Kui suvi ilusti küsib, võime need sealt koos välja lasta. Mis muud, kui kohtume kaunis Eestimaa suves ja kingime üksteisele lootust. Astuge julgelt meie matkaauto juurest läbi, siis näete, kuidas elu käib.
Comments