Aloha, kaaskannatajad! Laske, Myrakas pisut meenutab. Niisiis, keerasime nokad Ikla suunas 10. oktoobri hommikul. Harukordne oli see, et päike paistis. See võis ju olla selle sügise ainuke ilusa ilmaga päev Eestis ja meie tõmbasime vasakule jee. Et natuke kahju FOMO-kas nagu. Tegelt kamoon! Me läksime reisima! Hüvasti argipask ja tere vabadus!
Tuleb tunnistada, et Muti oli teinud kodutöö hindele A+. Juba esimene päev ehmatas mokad töllakile. Kusagil keset tühermaad olid püsti löödud õige iselaadi ehitised ja linnajupid. Filmisõbrale koht nimega Cinevilla tõenäoliselt pikemat tutvustamist ei vaja, aga mina olin nagu koopaelanik, kes esimest korda värvitelekat nägi. Tegu on Baltikumi olulisima filmitööstuse võttepaigaga, kus läbi kaamerasilma vaadatuna on kõik nii päris-päris, aga kui näpuga nokkima hakkad, pudeneb penoplasti ja maja nurga taha piiludes näed karkassi, mis seda võltsilu püsti hoiab. Igatahes väga uhked kunstnikutööd ja võimalus olla 3D vormis keset fantaasiamaailma. Minu lemmikuks oli penoplastist kirik, mis oli seestpoolt täis verd, soolikaid ja muud sellist kaunist. See ilu oli püsti pandud miskise õuduka tarvis. Ja nagu kirsiks tordil, söödeti külaliste kõht kohalikus lihtsas dineris täis poolmuidu.
Ööbisime pisikeses Tukumsis, kus peale nööbisuuruse vanalinnaosa läbikammimist suurt midagi teha polnud, aga selle võrra kihvtim oli meie külaliskorter. Kuna me ise peame kodulinnas Viljandis sarnast ööbimiskohta Kantreküla apartment, uudistas Muti igat ruutsentimeetrit ja kaardistas silma hakanud nipid. Aga vaibid on Tukumsis mõnusad – viljandlasele kuidagi eriti armsad. Kitsad tänavad, mis vonklevad kihiti mäepervel ja igasse linna otsa jõuab jala maksimaalselt paarikümne minutiga. Kõik on rõhutatult turvaline ja armas. Isegi politseijaoskonna ees vanas bemmiloksus rõlget tümmi kuulavad dressides noored.
Nii, järgmine koht, kuhu kindlasti minna, on Engure järve looduspark (Engures ezera dabas taka). Põhimõtteliselt asub see järv kohe ranniku ligidal ja on olnud mingite miljonite aastate eest ka mere osa. Praegu kogunevad seal kõik rändlinnud, kes meie kandis üldse oma asju ajavad. Kõik ornitoloogid muidugi ka. Põõsad on binokleid täis ja kaldad hoiavad puhtad märkamatu elektrikarjusega kontrollitud tohutul alal veised ja hobused.
Minu teise päeva highlightiks oli Kolka neem. Iseenesest asus see koht tõesti karuperses ja Kolka küla, mis meid vastu võttis, kandis seega väga autentset ja asjalikku nime. Neeme tipus oli üllatuseks see,et parkimise eest osati raha küsida. Aga no paar eurot selleks, et rajad puhtad ja platvormid hooldatud saaks, pole ju palju. Ilm oli tuuline ja ujuma ei kutsunud. Seda aktiviteeti seal ka katsetada poleks saanud, sest kuna Kolka neeme tipus kohtuvad kaks suurt veemassiivi, on seal ujumine eluohtlik. Päris raju oli ikka vaadata, kuidas eri suundadest tulevad raevukad lained üksteist ründasid. Looduse loodud lahingustseen.
Ventspilsi ordulinnus oli minu jaoks selline so-so koht. Kõik oli ühe väga vana hoone kohta liiga steriilne ja mukitud. Aga vähemalt sai tormi eest sooja tunnikeseks. Ventspilsis veetsime ka öö. Iseenesest kant, kus asus meie magala, oli nunnu. Pisikesed kitsad tänavad ja vanad puitmajad. Linn kui selline aga end meile kätte ei andnud. Leidsime vihmas plähmerdades isegi vanalinna moodi ala üles, aga no ei olnud sel saba ega sarvi. Vähemalt tean nüüd, et nende sadam on Euroopa jaoks väga suure tähtsusega.
Nii, ma tõmban korra hinge ja lähen võtan sahvrist ühe külma õlle. Muti hankis mulle kusagilt terve restitäie filtreerimata Staropramenit. Ta on maa peale pagendatud ingel.
Videopildi postituse illustreerimiseks leiad meie Instagramist. Ära siis unusta seal meie jälgijaks hakata ;)
Mis sai edasi, loe teisest osast.
Comments