Navigaator Priks tagasi tüüri juures. Et siis Läti. Esimest osa meie Läti reisist saad lugeda siit. Enne Ventspilsist ära auramist kinnitasime keha, sest Muti oli välja nuhkinud, et kusagil on einela, kus veganeid kohe välja ei naerda. Kui ma ei eksi, oli kohviku nimi Ramala. Oma olemuselt nunnudus kuubis. Selline pisemat sorti elutoa suurune soe paigake. Seda nii temperatuurilt, kujunduselt, kui teenindajate suhtumiselt. Kõlarites mängis maitsekas pleilist ja kokk tegi kapi taga süüa. Muti tunnistas hiljem, et mingit kulme kukla peale viskavat maitseelamust ta siiski ei saanud, kuid nälga ka ei jäänud. Igatahes, kui te loomset kraami ei tarbi ja Ventspilsi satute, hoidke meeles.
No ja Kuldiga! See on minu südame linn. Muti oma ka. Ta väidab, et on oma eelmises elus siin elanud. Mina enda osas nii kindel ei ole, seega on targem mitte sorkida. Mine tea, milline kapp ta teiseks pooleks siis oli ja kus ma temaga ootamatult kohtuda võiks.
Kuldiga vanalinn on värskelt ka UNESCO kaitstavasse pärandisse lisatud ning põhjust selleks on kuhjaga. Jah, ta on arutult armas ja kompaktne, kuid kordumatu hingamise annab talle see, kuidas seal toimetatakse. Ei ühtegi valgusreklaami ega plafooni, kõik poodide kirjad on seintele maalitud. Mitte ühtegi plastikakent või natukenegi võltsi dekoorelementi. Sa kas taastad maja tema täielikus autentsuses või ei puutu teda üldse. Kuldiga vanalinna tallab läbi paari tunniga, aga pakub imetlemist ja imestamist palju pikemaks ajaks. Soovitan tõmmata telefoni ka äpi IZI TRAVEL ning torgata kõrvaklapid pähe. Maheda häälega neiu räägib inglise keeles punkthaaval kõik linna ja selle maamärkidega seotud lood jalutuskäigu ajal pulkadeks lahti.
Kuldiga külje all asub veel üks atraktsioon, mis sealse kandi külastuse juures täpiks i peal on – Riežupe liivakoopad. Liivakivi massiivi sees on käike kahe kilomeetri jagu, aga giidi juhendusel lastakse neis kergelt klaustrofoobsetes labürintides liikuda 400 meetrit. Aga see on elamus, mis ka elamus on. Üheltpoolt muidugi teadmine, et oled meetreid ja meetreid maa all ainult telefoni valguslambi vihuga, aga tegelikult on peaesinejaks giid ise. Me saime koos ühe Saksa noorpaariga sellise privaatse stand up show osaliseks, et kui lõpuks õlgadelt liiva maha kloppides taas valguse kätte astusime, oli selg märg mitte pingutusest ja hirmust, vaid naermisest. Ahjaa, ei saa mainimata jätta, et nois koobasteis talvitub terve hulk erinevat liiki nahkhiiri ja nendega on seal võimalik täitsa kohtuda.
Okei, üks mega koht on seekord külastatud Läti regioonis veel. Võrreldes madala ja hubase Kuldigaga hoopis teistsugune. Ma pean silmas Rundale lossi. See on ikka paik, kus omaaegsete aadlike röögatu rikkus sulle täies ilus näha antakse. Tunned ennast nagu kärbse must üüratu klaasseintega pilvelõhkuja fassaadil. Meeletus koguses kunsti ja tarbetut pillamist ning udune aimdus, kuidas päris rikkad inimesed kunagi elasid. Ma ei ole käinud Peterburi Talvepalees, aga piltidelt nähtu põhjal julgen arvata, et Rundale midagi sinnakanti oma suursugususega on. Kui peale lossi imetlemist veel kurat teab, mitmel hektaril laiuvale roosiaiale tiiru peale tegime, lõid jalad igatahes tuld ja kuivav kurk karjus õlle järele.
Vaat nii. Viimase, Bauskas veedetud öö järel vaatasime üle veel Cesise ordulossi varemed ja oligi vaja tagasi Mulgistani pöörduda. Muidugi oleks tahtnud veel seigelda, aga olgem ausad, kui oled saunalaval korralikult kuuma saanud, ei tundugi hange hüppamine keskaegse piinamismeetodina. Ports energiat edasi eksisteerimiseks siitsamast kodu kõrvalt ära toodud. Kui söömine-joomine kõrvale jätta, siis kolm inimest said kaetud kütuse, ööbimised ja kõikvõimalikud pääsmed viieks seiklusi täis päevaks 400 euro eest. Jätkem see mõte meelde!
Commentaires