September kinkis eestlastele mõnusat päikesepaistet ja otsustasime oma Viatikesega sellest viimast võtta. Muti võttis viimased vabad päevad, mis sellel aastal sai ja keerasime nina Ida-Virumaale. See on tükike Eestist, mida teistes maakondades elavad inimesed just liiga tihti külastama ei satu. Eks ole seda integratsioonijauramist kuulatud küll ja kui ise vett segamas ei käi, siis mingiks arusaamatuks venekeelseks oblastiks see jääbki.
Laps otsustas seekord Tartu ja sõprade kasuks ning nii sai meie tiimi kolmandaks liikmeks põrgukoer Mõmmi tükkis oma tati ja karvadega. Kuna elamus oli uus ja erutav, siis oli loom reisi esimese otsa nii kettas, et hingeldas masinast kogu hapniku minema. Sai vaesekene südame taasi rütmi alles siis, kui nina tagasi kodu suunas sättima hakkasime. Aga ei, kutsa oli tubli ja reisis kõigi meeltega, kui kasutada Ivo Tšetõrkini väljendit.
Esimese öö veetsime aklimatiseerumislaagris Kauksi RMK puhkealal. Jah, sealsamas, kus kevadel siseturismi hooaja ots lahti sai tehtud. Kui siis olid sihvakate mändide all mõned eakamad Saksa turistid, siis nüüd oli märkimisväärse osa platsist enda alla võtnud mingi laulukoor koos tajajärgastega. Lapsed kiljusid ja mehed-naised võtsid iga pitsi järel mitmehäälse laulujoru üles. Ja sedasi ikka päris hiliste öötundideni välja. Järgmisel hommikul ärkasin taas mitmehäälse joigumise peale üles. Kui bussiaknast välja vaatasin, pidin ärkvelolukontrolliks endale käega vastu põske virutama – kõiksemees oli kätest kinni võtnud ja ühe telgi ümber piiranud. “Õnne sooviimee suull! Õnne sooviimee suull!” kires mitmekümnepealine iseenda saba lutsiv lohe ja varsti oli taas lõke üles tehtud ning laud looka kaetud. Algas koorirahva kurat-teab-mitmes päev.
Meie korjasime oma kodinad kokku ja liikusime Vasknarva poole. Teadsin juba varasemast, et mida ligemale sihtpunktile, seda nõrgemaks Eesti mobiililevi muutub ning tuleb arvestada ohuga sõjaka naabri operaatorfirmadega põkkuda. Lülitasime igaks petteks telodes roamingu välja ja võtsime rahulikus tempos mändidega palistatud kaldapiiri.
Suur oli meie üllatus, kui Narva jõe äärde jõudes kodumaine levi põhja lendas. Küllap on piirialade katmine osa valitsuse julgeolekuplaanist. Igatahes oli üllatus meeldiv, kuid vastaskaldas vardasse tõmmatud maailma suurim Vene lipp pani ikkagi õlgu väristama. Mõmmi märgistas meie territooriumi ära ja võisime edasi liikuda.
Peale mõningast seiklemist Alutaguse metsades vaatasime üle kurikuulse kummituslinna Viivikonna, mis praegu niiväga kummituslik ei paistnudki. Muru oli aukussilmsete majavaremete ümbert niidetud ning kohalikud bemmimehed kimusid närviliselt suitsu. Kohalikult infotahvlilt saime teada, et kohe-kohe läheb linnakeses filmivõteteks. Kas lammutama tuleb Taska, Nolan või keegi kolmas, jäi siiski paljastamata.
Meie teiseks ööbimispaigaks oli planeeritud Narva-Jõesuu. See on ikka kuurortlinn, mis ka kuurortlinn on. Kilomeetrite viisi liivast rannajoont, paviljonid, rannapromenaadid, hotellid ja spaad, restoranid, baarid, värgid... Loomulikult oli hooaeg möödas ja mitmed kohad lukus, aga sellised chillid väljamaa vaibid olid ikka õhus. Ma isegi ei julge mõelda, mis möll võis siin käia veel mõne aasta eest, kui Vene rikkurid oma villadele kenasti ligi pääsesid. Praegu olid nii mõnedki murulapid tolmuste akendega losside ümber lopsakalt osutamas sanktsioonide tulemuslikkusele.
Mul ei olnud mingit kindlat plaani või otsust peas valmis, aga avastasin juba toidukauplust külastades end vene keelt kasutamas. Küllap see väljamaa tunde värk. Sest no tõesti ei kuulnud ühtegi inimest eesti keeles rääkimas. Hiljem alustasin suhtlust emakeeles paaril korral lihtsalt selleks, et testida kohalike valmisolekut müüre murda. Minu üllatuseks olid kõik teenindajad väga vastutulelikud ja püüdlikud. Jah, aktsent oli tugev ja väljendusviis konarlik, aga entukapedaal lendas ikka põhja, eriti just noorematel inimestel. Lahkudes “spasibo” ja “do svidanija” öelda oli minu poolt seega pigem hea tahte märk, kui et agressorriigi ees lömitamine. Vastastikusele suhtlusele tuleb lihtsalt võimalus anda. Nii saab lihtsasti eraldada ka terad sõkaldest, kurjad sõbralikest.
Üks tähelepanek piirialadelt siiski tuleb. Kui patseerijaid ootas imeilus liivarand ja aegamisi merre vajuv päikesekera, toimus iselaadi liikumine hoopis jõeäärsel sadamakail. Sealsesse parklasse sõitis õhtul nii noori kui vanu. Tuldi lastega, sõpradega või siis päris üksi. Inimesed kogunesid betoonplatsile ja vaatasid lihtsalt üle jõe Venemaa poole. Kuna ma nende inimeste südametesse ja peadesse ei näinud, jätan siinkohal järeldused tegemata.
Kolmandast päevast suure jupi võttis enda alla Sillamäe külastus. See on väga eriilmeline linn. Linn nagu muuseum, võiks öelda. Korda tehtud promenaadid ja suurelt osalt kõpitsetud või kõpitsemisjärgus stalinistlik arhitektuur oli kuidagi nii ebareaalne, et tekitas sama fiilingu kui Rocca Al Mare vabaõhumuuseum. Linnaruumi ainukordsuse asemel sai ootamatult Sillamäe trumbiks aga üks söögikoht. Keeruline on seletada, aga siiski püüan. Muti vedas mind mõnda aega suurte paneelmajade labürindis, kuni jõudsime suvalise üheksakordse magala sissepääsu juurde. Selle kohal oli pehmelt öeldes tagasihoidlik sildike. Valgel taustal seisis siniste tähtedega Kohvik Perenaine” ning lahtioleku kellaaeg 11-16. Paar minutit oli veel aega ja istusime kivile ootama. Peagi lükatigi kriuksuv plekkuks lahti. Võtsime julguse kokku ja sisenesime koridori. See oli sisustatud nagu 1950ndate aastate tööliskorter. Vaip seinal ning jalgadel raadiokastis venekeelne jõmin. Hingasime sügavalt sisse ja avasime kohvikuukse. Täiesti pekkis! Me astusime põhimõtteliselt ajamasinasse! Neile, kes pole sügaval nõukaajal elanud, pole seda vaatepilti võimalik seletada. Kolm surmtõsist vene mutti suure pliidi ümber, haudvaikus, kahhelkivipõrand, kunstnahast letiserv... No üleüldse nii ruum, selle asukad kui sisustus teenis raudselt täpselt samal moel kliente ka 50-60 aasta eest. Ma tõlgin meie põgusa vestluse kokatädidega parem heaga kohe eesti keelde.
“Tere, kas süüa saab?”
“Ikka! Esimene käik tuleb? Boršš.”
“Tuleb.”
“Teine käik tuleb? On kotlett või kana kartulipudruga.”
“Kotletti tahaks.”
“Kohe saab otse ahjust värskeid pirukaid ka.”
“Võtaks neid ka kaks.”
“Kapsas või liha?”
“Mõlemat üks.”
“Kas juua midagi on?”
“Kompotimorss.”
Kogu selle aja olid muttide käed pidevalt liikumas, kuid kahtlustavad pilgud jõllitasid ainiti meid. Tõstsin letiservalt taldrikute juurde kaks hägust jooki, mille põhjas ulpisid sissetehtud õunatükid. Persse, see maitses täpselt nagu lapsepõlves keldrist toodud õunakompott!
Söök oli lihtne ja aus, aga ma ei mäleta selle maitsest suurt midagi. Süda tagus ja käed värisesid. Kuidagi nii ebareaalne oli see olukord.
Nii palju olin oma konarliku vene keelega mutid üles sulatanud, et kilekotiga pirukaid vastu võttes kingiti mulle isegi põgus naeratus ning kutsuti tagasi. Tänasin südamest ja suundusin termatiinservaga leti juurde maksma. Ei, enne viisin ikka nõud ära. Vist. Igatahes oli leti taga spetsjomm mutt, kes summa kokku lõi ja sularaha kenasti vastu võttis. Me olime saanud end kurguni retrotoitu täis vitsutada ja kogu see pull maksis kokku 11 eurot ja 40 senti. Kui auto juures kuidagi veel pirukad sisse surusime, oli tunne, et ei suuda enam mitu päeva midagi süüa. Loomulikult me eksisime.
Ida-Viru reisi grande finale leidis aset Toilas. Olime spaa kõrval asuva camperala ainukesed kunded. No okei, ööpoole tulid ühed sommid ka seltsi. Igatahes bailatasime mõnusalt. Sai merd, sai treppe, sai sõjahaudu, sai lossiparki, sai kõrtsimelu ja sai palja kõhuga mööda asulat tallavaid soome vanamehi. Ega tervis on tarviline vara. Mullivanni, massaaži ja karaoke vahele peab ikka D-vitamiini ka tõmbama, et kesta jõuaks.
Mida öelda kokkuvõtteks? Ida-Virumaa on lahe. Ärge unustage, kogu Eesti on meie kõigi kodu, nii et ärge jätke ühtegi selle nurka unarusse ja minge vaadake, kuidas seal elatakse. Viige sõnumeid kaasa ja võtke ka sealsed sõnumid vastu! Reisimiseni!
Comments