Tere, Vandersellid! Myrakas taas eetris. Ma mõtlen siin, et huvitav, miks inimesed tahavad alati kõige rohkem rääkida sellest, millest neil parasjagu kõige rohkem puudus on? Näiteks pikemat aega kuival istuvad onu Heinod peavad tingimata nilbet seksijuttu ajama. Ja perearsti poolt dieedile sunnitud rasvamokad jahvatavad tundide viisi sefiirist, seapraest ja soolapekist. Kõik see on okei, sest oleme vaikimisi kokku leppinud – sellised me lihtsalt oleme. Ega loomuse vastu saa. Kui on vaja, tuleb rääkida. Üks piirang siiski on. Poodu majas ei tohi köiest rääkida. Seda teame me küll hästi ja räägime võimalusel siis hoopis seebist.
No okei. Asi on tegelt selles, et ma tahan teile rahast rääkida. Jah, see on hetkel täiesti otsas. Aga pole hullu. Nagu ütleb meie moto – kui ei saa, siis ikka saab. Ma saan kah. Kohe peale selle postituse tegemist lähengi poodi ja tulen selle tõestuseks tagasi resti õllega, sest saun tahab tegemist ja nii.
Aga rahast ei taha ma rääkida eksistentsialistlikus võtmes. Mitte, et kas teda on või ei ole, vaid kuidas teda reisi ajal kohelda. Sest on vaks vahet, kuidas me papiga kodus või piiri taga toimetame. Siinkohal on mul kohe hea näide võtta. 3-4 aastat tagasi, kõige valusamal pandeemiaperioodil, suutsime me trippida Horvaatiasse. Loomulikult pidid kõik asjaosalised enne süstaldega auklikuks taotud olema ja hunnik erinevaid pabereid pidi auto kindalaekas piiril lehvitamiseks valmis olema. Ma tõesti ei mäleta, millist järjekordset piiri me ületasime, aga selgus, et selleks tuleb veebis mingid rahvuseepose mahuga ankeedid ära täita. No ja täitsimegi – maanteeservas auto katuseserval telefonidesse dokumentide numbreid, isikukoode, vanaemade neiupõlvenimesid ja naabrimuttide lemmikvärve sisse toksides. Sõitu jätkates sain teiselt ekipaažilt raadiosaatja kaudu peagi alarmeeriva hõike. Rahakott oli kadunud. Loomulikult oli see katusele jäänud ja loomulikult tagasi kihutades seda loodetud platsilt ei leitud. Sellises olukorras tuleb tegutseda kiiresti. Sest mitte keegi kurat ei tea, kas koti leidnud suva Ivar marsib sellega politseisse, kohvikusse kreemisaia ostma või bensiinijaama taha prostituuti tellima. Ühesõnaga – kiirelt kõik kaardid lukku ja vastavatest instantsidest kohe uued tellida. Nemad aitavad teid ka ajutiste dokumentidega üle neti.
Teiene asi – pole midagi tülikamat kui reisida rahakotiga, mis tagataskus kandes jätab mulje nagu kasvaks teil kolmas kannikas. Ilm on soe, jalas on õhukesed suvepüksid... No ei ole vaja, et mingi tellis need jalast kisub ja teile liputamise keissi kaugel maal kaela toob.
Üleüldse on sedasi, et katsuge kogu oma maksmine telefonis ära regada. Transportige vajalikud kaardid moblasse ja kasutage viipemakseid. Umbe hea on randa õlut jooma jalutada nii, et ühes tükis on nii fotokas, raha kui Instagram. Onju? Tõsi on see, et väljamaal olles peaks need kaardid ikka igaks petteks ka füüsilisena kaasas olema. Võib juhtuda, et on tarvis isikut tuvastada või saab siis torul aku tühjaks. Seepärast on kõige õigem sebida endale RFID toega kaarditasku. Põhjusmõtteliselt on see turvakest, mis tagab, et kusagil tihedas rahvasummas seistes keegi teie piiksutajat enda omaks ei tee.
Eestis olles ma sularaha praktiliselt ei kasuta, välismaal on mõistlik teda väikeses koguses siiski ligi hoida. Oleks ju patt mõnusast pubitiksust loobuda paljalt sellepärast, et uksel on kiri “cash only”. Seepärast on minu uus rahakott selline, nagu piltidel näete. Pruuni, ainult kahe kaardi hoidjat, mis magnetiga end telefoni külge kinnitab, kasutan vahel samuti. Nagu näha, olen mina igatahes reisimiseks valmis. Nüüd on veel ainult pappi vaja...
Comments