Öeldakse, et igaüks läheb lolliks isemoodi. Tõsi. Aga see ei takista mitmel inimesel samaaegselt laperdama kukkuda. Iselaadi institutsioonis nagu perekond on see pigem teretulnud nähtus: tuleb vähem seletamist ja kui miski päris puuksu läheb, pole kellegi poole otseselt nagu näpuga ka näidata, sest kui sitt ventikasse lendas, polnud ühelgi asjaosalisel päris kõik Muumid seenelkäigult orgu tagasi jõudnud.
Meil Mutiga tõmbab tinisema ikka murdsekundi täpsusega. Ma arvan, et kui ma oleks naine, oleks meil ka päevad kenasti sünkis. Ülemöödunud nädalal käis üks järjekordne pauk mõlema peas ära. Ei, meil on juba mitu aastat jutuks olnud, et tahaks tasapisi elu sellise rõõmsa penskari vaibis sättima hakata. Et oleks ikka vähem kohustusi, mis konkreetse taristu küljes kinni hoiaks ja et tekiks pappi, millega oma veidraid unistusi ja lolle ideid ellu viia.
Üldiselt oleme me viimased aastad tuima järjekindlusega liikunud järjest uuema ja hooldevabama liiklusvahendi suunas. Iga järgmine sõiduk on eelmisest olnud tiba värskem, targem ja ökonoomsem. Pika patsiga IT-poiss kasutaks siinkohal terminit “upgrade”. No ja me apgreidisime nii et silm sinine. Paarkümmend aastat valu ja vaeva ning lõpuks olimegi naviseadme, parkimisandurite ja hands free glamuurses maailmas kohal. Aga ühtäkki tundus, et 1,2-liitrise mootoriga lutsukiviga ei pääse kuidagi unistusele ligemale. Mina olen juba teist aastat tööalases mõttes vaba ja vallatu. Popim on öelda “vabakutseline”, aga tegelikult olen ilma kindla sissetulekuta tussivurr. Okei, tussivurr, kellel on jaburalt suured unistused. Oma haigetes fantaasiates nägin, et võiksin suvisel ajal kütta kokku võimalikult palju füüri oma toidukäruga mööda hipsterite orgiaid sihmerdades ja nende käsitööõllest vesiseks muutunud magusid veganvõileibadega täites. Külmemal poolel aastast pidanuksin aga ilmataadile jalaga keradesse virutama ja Vahemere suunas põrutama, et seal siis arvutiklahve tagudes tekstiloomega tegeleda. Iseenesest täiesti teostatav süžee, juhul kui igasugune enesekriitika ja loogikataju puudub.
Nüüd aga ilmneski esimene ja üksiti täiesti Everesti mõõtu takistus – õige liiklusvahend. Meie punn oleks haagist liigutades juba enne koduväravast väljumist kiunudes seibideks lennanud. Samuti poleks temast olnud suuremat tolku matkaautona, sest kui ma sinna kaks paari vahetustrussikuid ja moblalaadija sisse viskasin, siis ise enam hästi mahtuda ei tahtnud.
Peale paari pudelit veini ja armutut joodeldamist oli Prikside sõltumatu teadlasterühm jõudnud vankumatule otsusele, et vajame senise ühe asemel kahte autot. Pisiasi, et kõigi pereliikmete pangakontol ulus tuul ja keerles tolm, kangeid seiklejaid ei murdnud. Mis meil siis päeva lõpuks (okei, tegelt alguseks) laual oli? Üks masin, mille turuväärtuseks oli umbes 10 kilo. Nüüd oli vaja leida üks neljaveoline maastur ja üks matkaauto, mis kokku suurt palju rohkem ei maksaks. Kõlab nagu sitemat sorti komöödiafilmi algus, eks? Aga mis te kostate, kui ütlen, et nädal peale idee sündi oli see kõik reaalsuseks saanud? Jah, võite aplodeerida ja mulle aukirja pdf-formaadis meili peale saata. Siinkohal mõned fotod kinnitamaks, et ma ei valeta. Kuidas see kõik juhtus? Lugege juba järgmisest postitusest!
Comentarios