Kuna mina meie reiside trajektoore suuresti kokku panen, siis ei hakka salgama, et tihtipeale saab mõne linna külastamisel määravaks just sealne veganile kõhutäit lubav söögikoht. On olnud võrratuid fopaasid ja kohutavalt meeldivaid elamusi. Loodan, et aitan praegustel ja tulevastel veganitel reisida ilma pideval friikadieedil olemata. Hoia minu nõuandeid kuulda võttes kõrva taga, et minu maitse on väga hipsterlusse kalduv ja igasugusest valge linaga lauast pigem kõrvale kalduv.
Kuna meie viimane sügisene lohutusreisuke viis Lätti, millest Myrakas teile kahes osas pikemalt pajatas (vol 1 ja vol 2), siis võtan ette just sõbraliku naaberriigi toidukohad. Riiast tuleb teha eraldi postitus, sest seal toimub rohkem kui kogu ülejäänud Lätis kokku.
Cēsis
Kui oled Cēsise ehk meie keeli Võnnu ordulinnusele pilgu peale visanud, siis kohe selle kõrval on korralik hipsterinätakas selle kõige parimas mõttes - Mākslas telpa MALA. Nagu Viljandi raamatubaar Romaani suur (otseses mõttes) vend, mis pakub lisaks ägedatele kultuuriüritustele ka taimetoitu. Kui sulle eri komplektist ning aastakümnest olevad toolid ja taastatud puitaknad anafülaktilise šoki tekitavad, siis jäta see koht vahele. Menüü oli lätikeelne ja rikkalik, kuid kohalik tütarlaps etles selle meile soravas inglise
keeles mängleva kergusega ette. Tundub, et menüü on igapäevaselt pidevas muutumises. Veganvalikutest jõudsid meie ette püreesupp ja karri. Minu pidupäev, Myrakal not so much, sest tal kisub suu kriipsuks kui vürtsköömned mängu sisenevad. Minu vöökoht püsib selle najal üsna tummine, sest (mõne üksiku erandiga) tunnen ma kohustust ka kõigi teiste taldrikud tühjaks süüa. Toit oli hea, kõht sai täis ja hinnad mõistlikud.
Bauska
Bauska on selline huvitav linn, millest me kõik teame ainult praegust peatänavat, sest sõidame sealt allapoole Euroopasse minnes iga kord läbi. Teate küll, kaks valgusfoori ja siis rrrrringrristmikult kolmas mahasõit (või third exit from the roundabout, sõltuvalt teie juhendajast). Tegelikkuses lõikab see transiiditee ajaloolise linna peatänavad ja loogika risti läbi. Teinekord tehke pisike peatus ja jalutage raekoda ümbritsevas vanalinnalapikeses. Linna ääres on aga väike ime - Aveņi, mille avastasime peale kümneid kordi tuimalt Bauskast läbi sõitmist. Interjöör, teenindavad daamid ja söök - kõik on väga kenad. Maurice lisaks siia nimekirja kindlasti ka alkovaba mojito, mida ta peab seal iga kord lisaks oma kohustuslikule vegan ceasari salatile sööma. See ei ole siinkohal üldse oluline, et caesari salatit ei meenutaks see toit isegi pimedas ja selja tagant. Mina olen seal rõõmuga söönud nii seda ebaceasarit, bataati (veits igav) ja viimati igati kena bulgurit ja köögivilja. Tundub, et kohalikele meeldib seal ka väga söömas käia. Alati on seal palju lapsi, kelle ringimüttamist vaadatakse lahke pilguga ja lastenurk on ka täitsa olemas.
Ventspils
Ventspilsis midagi hõisata ei ole, vastupidiselt levinud kõnekäänule, eriti õhtuti. Päeva esimeses pooles teeb tuju heaks Ramala ehk Radošā maizes laboratorija, kus on veganile nii soolast kui magusat ja hinnad olid müstiliselt madalad. Näiteks pildil olev pasta 4,90 ja väike pudelimahl 0,90 eurot. Teenindus on kiire ja asjalik. Kõiki sooje jooke saab ka taimse piimaga.
Jelgava
Kui sõit peaks Jelgavast läbi viima ja igasugune kausimajandus (buddha-smoothie-falafel jne bowl) on meeltmööda, siis külasta Academiat. Koht on ise klaaspaviljon ja seltskond tänu ülikooli lähedusele väga värvikirev, räägitakse palju erinevaid keeli, klõbistatakse hõbedase kaanega läpakatel. Kena koht hommikusöögiks.
Kuldiga
Kuldigaga on mul täiesti seletamatu side. Ma tunnen end seal ülihästi ja ma mõtlen talle ebaharilikult tihti. Mine vaata järgi, kas kõnetab sind ka. Aga söögist. Ilmselt kõige fäänsim ja ainus restoran täna - Goldingen Room, mida väisasime oma esimesel Kuldiga reisil. Väga kena atmosfääriga ja soojal ajal peaväljaku äärse terrassiga, mida ei ole kahjuks saanud nautida, sest mõlemal külastusel on asi suvest kaugel olnud. See viga läheb kindlasti parandamisele. Vastavalt olemusele on hinnad krõbedamad ja portsud väiksemad. Seekord Kuldigas käies oli kindel plaan Stendersi veganburger nahka panna, aga võta näpust - kell oli järsku kaheksa ja kardin tõmmati ette.
Peale kerget meeleheiteepisoodi toimus edukas dessant Rimisse. Meie sajanditevanuses katusekorteris oli vaid ühe plaadiga lauapliit, mis kitsendas kergelt optsioone. Seda rahulolevam olen tulemusega. Väljapanek koosnes veganšnitslist, coleslaw salatist ning väga meeldivalt ette keedetud ja rosmariiniga maitsestatud kartulitest. Selle valge jura oleks võinud ostmata jätta. Ta lubas, kuid kindlasti ei olnud, midagi tzadziki laadset.
Jooma peab ju ka, teinekord isegi õlut. Ja siikohal minu lemmik Läti õlu ja ma hakkan vaikselt kahtlustama, Staropramen ja Urquell panevad nüüd kõrvad kinni, et üldse minu lemmikõlu - Mežpils. Iseäranis too punase sildiga. Kurvaks teeb see, et kodumaal pole me kohtunud. Kui keegi teab, kus Mežpilsi müüakse, siis andke märku.
Comments