Oleme juba paar nädalat kallil kodumaal viibinud. Mõtlesin, et kui nüüd kohe seda reisi kokku ei võta, siis muutuvad mälestused lihtsalt magusuduseks suhkruvatiks ning emotsioonid pehmenevad ühtlaseks roosakaks massiks.
Et siis. Tore on tagasi olla, oma voodis ärgata, plätude lohisedes välikööki loivata ja koertega nösserdada. Mis seal salata, reisimise üks olulisi tulemeid silmaringi avardamise kõrval on ka see, et õpid hindama seda, mis sul on juba olemas on. Kui ikka kolm-neli nädalat justkui kodutuna veedad, on naastes südamest hea meel nii kriuksuva välisukse kui iga aias turritava rohulible üle. Ära käies ja argielu distantsilt jälgides saab kodutunne võimaluse juuri veel
julgemalt maasse suruda. Vot. Aga mul ei ole tegelikult praegu mingit plaani sinimustvalget vardasse tõmmata ja In Spe isamaalisi laule kõlarist üürgama panna. Nii et keeran selle paatosenupu tagasi nulli peale ja räägin natuke asjast. Asjast rääkimiseks, muide, viibin parimas võimalikus paigas. Nimelt loopisin hommikul mõned isiklikud asjad matkaautosse, sidusin jalgratta raamile ja põrutasin sõbra juurde. Sõber elab mul Jõgevamaa metsade keskel. Lähimasse alevisse on kolm kilomeetrit ja tihnikus turritava saunapõksuni viis meetrit. Varikatus on lahti keritud ja õlled külma pandud. Võtsin arvuti sülle ja vahin tõtt hiiglasliku täies õies metsiku õunapuuga. Sõbra isa väidab, et puul on vanust nii palju, et peaks teine isegi Põhjasõda mäletama. No mine tea. Ma loodan, et Itaalia saapakanda maha jäänud oliivipuu ei pea oma elu jooksul ühtki sõda nägema. Paistku ta peale Puglia kuldne päike ning siristagu ta käharas võras tuhanded tsikaadid. Aamen.
Olgu öeldud, et eelmises postituses ära lubatud Paestumi ja Pompei vaatasime me kenasti üle. Omamoodi uhked olid mõlemad ning panid end tundma pisikese mõttetu putukana. Paestumi puhul jäi pähe kõlisema mõte, et vanad kreeklased maalisid elu ikka eriti laiade pintslitõmmetega. Kuigi 3000 aasta eest rajatud linna ühest servast teise jalutamine võttis ehk vaid kümmekond minutit, olid selle maamärkideks kolm hiiglaslikku templit. Ma isegi ei julge fantaseerida, kui palju orjasid nende üüratute sammaste tarimise raames lusika nurka viskas.
Pompei lugu on muidugi õõvastav, teisalt on aga just tänu lappesse läinud Vesuuvile meil praegu võimalus näha jälgi aastatuhandete taha jäävast hiilgusest ja eluolust. Emake loodus konserveeris muuseumimaterjali lihtsalt pehmelt öeldes julmal moel. Mulle kui ontlikule pereisale meeldis muidugi kõige rohkem Pompei lõbumaja. Voodid selle numbritubades olid küll pisikesed ja kivist raiutud, kuid soodne asukoht tänavanurgal tekitas kahe välisuksega mugava drive-in-õhustiku ning soorituse eel või järel said kliendid sotsialiseeruda hubases ühiskäimlas. Tõeline kogukonnataristu tuiksoon.
Kuna Viatikene meil mägesid ei armastanud, kärutasime tagasi põhja suunas diagonaalis läbi keskmaa kiirteed kasutades. Lubasime endale ühe kõrvalepõike ka pisikesse mägilinna nimega Orvieto. Ega sinna muidu asja poleks olnud, aga mäe otsa pääses lisaks järsule kitsale serpentiinile ka furnikulööriga. Kuna noored eelistasid bussi jääda, saime teha vahelduseks vanainimeste romantikat. Arvestades tõika, et olime päevi ja päevi veetnud pead-jalad koos paari ruutmeetri peal, kulus see marjaks ära. Mind valdas selline vabanemise tunne, et soetasin üle aastate endale paki Al Capone sigarillosid ja lasin võrgutaval pahel kopse kõditada. Tegelikult kõditan kopse veel tänagi, sest meeldib, noh. Muti küll eile hoiatas, et ma jälle suitsetama ei hakkaks, aga ma väga ei muretse.
Nii, kus ma jäingi? Ega siin Jõgevamaa metsas kuidagiviisi kehvem pole, kui Itaalias. Pea on laiali otsas ja töötamisele otsib aju pidevalt asendustegevusi. Näiteks lihtlabane mölutamine sobib imehästi. Naljakas on see, et viimane reis hakkab ennast alles takkajärgi emotsionaalses plaanis kätte andma. Alles nüüd hakkavad silme ette kerkima mälupildid, mis hinges magusnukrat igatsust tekitavad ning rooli järele haarama kutsuvad.
Kokkuvõttes oli reis ju uudne ja keeruline. Tõttöelda on seda trippi reisiks nimetada ehk isegi liiga vähe. Pigem oli see retk (vaata ka Erna retk, ellujäämiskursus jne). Seekord olin ma koju jõudes tõepoolest nii väsinud, et vajasin puhkust puhkusest. Liiga palju kilomeetreid, liiga vana auto, liiga suured ambitsioonid ja lootused, liiga vähe raha nende teostumist toetamas... Aga parafraseerides Vanameest: “Šee oli šeda väärt!”
Praegu siin Jõgevamaa metsas varikatuse all tiksudes hakkan ma alles aru saama, mis point matkaautoga reisimisel on ning kuidas sellest maksimumi võtta ja tõelist naudingut tunda. Minu lemmikust – aeglasest reisimisest – peab saama nüüd eriti aeglane reisimine. Tuleb vähem sõita ja rohkem olla. Ja tegelikult see meeldib mulle. Matkaautoga reisimine on elustiil ning minu lähimate aastate prioriteediks on see endale selgeks saada. Alustuseks oleks vaja Muti nõusse saada, et ta minuga paariks päevaks kasvõi näiteks Kabli randa oleks nõus minema, sealt edasi on ainult tõusta. Nii. Kui aus olla, siis oli tegelikult plaanis ka jupike reisiraamatut täna valmis kirjutada, aga liiga hea on olla. Ma lasen kehal uutviisi reisimõnuga harjuda ja proovin homme uuesti. Teie olge kõik musirullid.
Meie Itaalia reisi ajal kirjutas Myrakas Petrone Prindi Minu sarjale raamatu Minu Euroopa, mille leiad raamatupoodidest või siit.
Comments