Meie matkabuss on vahepealse aja täitsa omapäi Põhja-Eestis tiksunud. Kui teda viimati hooldusesse viies üks aken sügisese hane kombel minema lendas ja suvalise nailonsokkides rekkamehe osalusel plastikpulbriks moondus, olin esialgu tujutu. Keerasin isegi viimasteks kilomeetriteks raadiost jõululaulud vakka ja mossitasin stabiilselt kolme tuhandet pööret karjuva diiselmootori taktis nagu BSH, keda ostukeskuses patseerimise ajal ükski fänn telefoniga taga ei ajanud.
Ega Flameko poistega briifides olemine palju paremaks läinud. Kõigepealt võtsid nad lahti ilusa värvilise kriitpaberist kataloogi, kus oli nii palju erinevaid matkaautode aknaid, et tee või nendega Luunja kurgiärile konkurentsiks omad kasvuhooned kusagile põllu peale. Konks oli lihtsalt selles, et iga luuk maksis põhimõtteliselt sama palju kui meie matkabuss. Selline uudis polnud meile sugugi mokkamööda. Muti ähvardas eriti ekspressiivselt nutma prahvatada ja kataloog lendas saepuruplaadist kontorimööbli kõige alumisse sahtlisse samal ajal kui esinduse tüübid pidasid peas valusat sisemonoloogi, kas tormata suhkruvett tegema või riigist minema põgeneda.
Muti kogus end üsna kiiresti ja võttis minu rõõmuks juhtimise üle. Paari päevaga suutis ta luua võrgustiku kõigist Eesti selle valdkonna hangeldajatest ning neile malbel toonil verbaalselt jalaga tagumikku tagudes masinavärgi liikuma panna. “Otsige preili Agnes von Mönnikhusenit vaenlaste ja sõprade seast, maa alt ja maa pealt!” teate küll. Tunkedes võlurid Sõrvest Narvani võimlesid nii, et silme eest must, aga ei midagi. Lõpuks suutis Muti tagumiku kaudu hamba välja tõmbamise taktikat kasutades õnnestuda. Ta sai nööbist kinni itaallastel, kes olid valmis oma tehasest akna välja saatma “ainult” 400 euro eest. Konks oli aga selles, et neil polnud selle saatmisega sugugi kiire. Kui suvel peavad saapaelanikud siestat mõned tunnid südapäeval, siis detsember on täie purakaga üks suur pommdigidigidigišallalla. “Muidugi teid aitame, oo, kuum senjorita, aga praegu on meil hou-hou-hou peal ja siis kui tsüklist välja saame, kirjuta meile uuesti." Vahepeal olid Flameko poisid sarnase hinnaga diili välja kaevanud, kuid teatasid, et tarne peale läheb veel sümboolsed seitse nädalat. Saate aru? Seitse nädalat! Kurat, kui ma läheks praegu kuuri alla, sulataks plastiktaara katlas üles, valaks vormi ja läheks selle kuramuse illuminaatoriga siit jala Rooma, oleksin ma ka kiiremini kohal! Aga kuna paremat diili kusagilt ei paistnud, panime niiöelda vastuse lukku ja jäime südamevärinal oma saatust ootama. Kui meie olime seitsme nädala nõudega leppinud, siis Flameku djuudidel oli sellega seoses oma nägemus. Ehk siis tuli bussikene vahepealseks ajaks neil jalust ära koristada. Mis toob mind jutujärjega lõpuks tänasesse päeva.
On 29. detsember ja selle ette jäid üsnagi üllataval kombel 27. ja 28. detsember. Neist esimesel päeval käsid mul külas härrad ministeeriumist (ärge küsige!) ja oli vaja ohtralt viskit manustada. Teine päev tõi aga meie sõpruskonna kui paadunud kilvarite päevakavasse Romaani muusikaviktoriini. Kui sa tahad olla mõttemängul edukas, peab sul olema korralik küte ja siinkohal tahaks tänada Urquelli, kes meid teisele kohale vinnas ning tänase päeva hommikuks ürgpohmelli boonuseks vormistas. Novat ja siis ma võtsin täna hommikul selle ürgpohmelli kaenlasse ja vedasin rongi peale. Toetasime aga üheskoos pead vastu aknaklaasi ja lasime tatil habemesse niriseda. Minu elu pikimad kaks tundi tegelikult jumala mahedalt tuhisevas porgandis.
Balti jaamas kuulasin pisut akordionimuusikat ja sõin ühe burksi ning vedasin end siis järgmise rongi peale, mis Laagri suunas liikus. Ega rööpaid mööda kulgemises midagi halba polegi, lihtsalt kui sul pole hea olla, siis püsib see tunne jätkusuutlik nii tõukeratta kui luksusjahiga seigeldes. Aga ma sain ilma suuremate ekstsessideta Laagrisse kohale. Värske õhk tõi jume taas näkku ja hakkasin Bolti jahtima. Potentsiaalsed sohvrid hüpitasid mu tellimust üksteisele edasi nagu kuuma kartulit ja mulle hakkas tunduma, et pean lörtsises ilmas mõned jalakilomeetrid tegema. Aga ei. Ühel ilusal hetkel oli tumehall Toyota Avensis kohal. Üldiselt pidi see masin taksojuhtidele meeldima. No et kestab jube hästi ja ei torka liiga silma. Ei torka jah. Minu meelest on Avensis nii igav masin, et võiksin temast ka lihtsalt üle astuda. Aga mitte seekord. Mul olid vajadused ja nende teenindamiseks oli latt vastu maad visatud. Rääkides töökindlatest Toyotadest, siis selle isendi armatuurlaual põlesid kõik veateateid näitavad tuled, mis üldse olemas on. Disko seierite vahel oli nii kriiskavkollane, et kaalusin päikeseprillid ette panna. Seda, et juht tõmbas tõenäoliselt enne minu peale võtmist kiiruga pool pakki salasuitsu, said mu haistmismeeled aru siis, kui oli juba liiga hilja, Olime juba suurele teele jõudnud ja minu pohmellipoiss hakkas lebra toel kurgunibu kõdistama. Õnneks lasi kolme hambaga elukunstnik juhiaknale väikese prao sisse ja hakkas ilmajuttu puhuma. “Ikka eriliselt sitt ilm on praegu, kurat! Selline tatine, lägane, niiske ja pime. Oleks kasvõi viis kraadi miinust, tõmbaks selle niiskuse kinni ja laseks olla. Või mis! Miinus kümme oleks veel parem, lumi krudiseks jala all ja... Aga no kes see kurat meile sellist ilma annab!” Paar minutit sain vaikuses hingeldada, aga siis läks remondijuttude plaat peale. Sain kiire loengu sellest, milliseid rajakaid autoesindused täis on ja kuidas maa ei tohiks ühtegi mutrivõtit käes hoidvat tolgust üldse kandagi. Jajah. Vaata korra oma kollasesse valgusesse, onu Heino!
Igatahes olin pärastlõunaks Flamekos ja sealne müügihai juhatas mu lahkesti töökotta, et
näidata, mis nad aknale ajutiseks katteks nuputanud on.
“Õu, kas Fiatil on võtmed ees?”
“Millisel Fiatil? Mul on siin neli Fiati.”
Eesruumi hai kohmetus ja pobises: “No ma ei saa ju kliendi kuuldes öelda. Ühesõnaga, vaadake, meil on siin palju sarnaseid masinaid ja panime teie omale “Triinu” nimeks kliendi järgi.” Novat, vähemalt on masin ilma lisatasuta vahepeal ära ristitud. Habetunud töömees astus ligi ja hakkas entusiastlikult seletama. Esimese hooga oli pohmelli-Üllaril jälle keeruline ree peale saada, sest kogu tähelepanu läks töömehe silmadele. Need olid nii punased, et tüüp kas oli minuga sarnaseid aktiviteete harrastanud või siis lihtsalt ülikõva keevitaja, kes on maski ära kaotanud.
Praegu olen ma tagasi Viljandis. Kilesse lapitud aknaga bussikene on hoovi varjule aetud ning paar remondiõlut sees. Eks nüüd tuleb tiirase põdra armuhüüde imiteerides seni ümber bussi käia, kuni aknatehases pühad läbi saavad. Pikka iga ja palju kannatust kõigile! Head aastavahet ja uut muidugi ka!
Comments