Nagu te juba teate, sai Myrakas Mutilt paari aasta eest sünnipäevakingiks oliivipuu. Sellise päris ehtsa, tüve, võra ja juurtega oliivipuu. Konks oli vaid selles, et puu asus Itaalia lõunatipus. Aga kuidas sa passid jõuluvana külje all teadmisega, et mõnituhat kiltsa ekvaatori suunas on juured maasse ajanud isiklik rohelus? Tuleb ju kogu see ilu oma silmaga üle vaadata. Mõeldud, tehtud!
Tõmbasime Viatikesel paagi täis ja kukkusime pedaale tallama. Tulemuseks oli road trip, mis ka road trip on. Sada prossa ilu ja valu oma täielikus eheduses. Me teame, et te tahate sellest osa saada. Ja saate ka, sest seiklused said raiutud raamatusse ja kinni püütud kaamerasilmadega. Painake õigeid nuppe ja elage kogu see hullumaja puhvet koos meiega läbi. Pole üldse patt, kui peale virtuaalreisi tahate ka päriselt meie käidud radu kombata. Pole probleemi! Muti aitab.
Meie Itaalia reisi ajal kirjutas Myrakas raamatu Minu Euroopa, mille leiad raamatupoest.
Esimeses osas ei juhtu pealtnäha justkui midagi, aga see on petlik. Tulge koos meiega ja saate õige pea aru, et Tivoli on Navigaator Priksi toimetamiste kõrval suvaline morsipidu. Põrutame esimese hooga Leetu ja siis hakkame alles vaatama. Avanti!
Priksid liiguvad jõudsalt lõuna suunas. Plaanist kärutada mööda pisemaid teid sünnib seiklusi, mis esialgu plaanis polnudki. Nii mõnedki hambaplommid saab lahti raputatud ning Viatikene saab vanas eas tunda kaalutaoleku hõrku elevust. Saame haista nii sõnnikut, muru, kui ka animaalset dekadentsi. Isegi konnade paradiisi satume. Peale kaamerasilma eest osavalt varjatud mootorikeetmist Tšehhi mägedes jõudsime Myraka Mekasse - Brnosse. Võlumaal, kus õlu maitseb paremini kui elu esimene suudlus, tegelesime rahustava hingamisega ja seadsime autonina lühikeste nahkpükste kuningriiki. Põhipull alles ootab taltsutamist.
Navigaatorid kohtuvad selles osas Austria kõige karvasema land lordi ja nähtamatu poemüüjaga. Tagumikukilomeetreid koguneb selja taha juba sedavõrd palju, et ületatakse Itaalia piir ja vallutatakse rannikulinnake Trieste. Viatikene on siiani vastu pidanud, aga kõrgemad tõkked alles ootavad ees. Kütame aga edasi!
Järjekordses osas kohtame liiklusvandaale, ööbime piraatide juures ja sõidutame väsinud ja pisut jonniva Viati oliivipuude alla puhkama. Saapakand juba paistab!
Seekordses seerias sööme lilleburgereid, kuulame koobaste kõrval biitleid, jalutame tissmajade vahel ja vaatame koos Lilloga, kuidas päike saapatalla alla vajub. Maailma otsani pole jäänud enam sugugi palju.
Navigaatorid jõuavad maailma otsa. Tuleb ette nii sukeldumist kui ka lendamist. Peetakse maha koer Lillo sünnipäev ning Myrakas kohtub lõpuks oma oliivipuuga. Ees ootavad Paestum ja Pompei. Anname talda!
Seekordses osas jagame templite vahel maid trimerrikunnidega, uudistame, millega Vesuuv paarituhande aasta eest hakkama sai, sõidame rongiga mäe otsa ja bussiga silla alla kinni. Muidu on suht tore ja ees terendab võimalus lainetes ulpida ja päikesel end hiidvilliks küpsetada lasta. Nina on põhja suunas, aga seiklusi jagub veel hulganisti.
Meie seiklusrikas reis on jõudnud lõpusirgele. Enne kallist koduväravast sisse sadamist jõuab Myrakas veel paar monoetendust anda ja Poola nunnad hüppesse ajada. Üksiti kohtame Onu Bellat ja Jack Nicholsoni, aitame Eesti Eurovisiooni lauluvõistluse finaali ja hoiame Suwalki koridori puhtana.
Comentarios