Veebruar on vaieldamatult aasta kõige jälgim kuu. Talle jääb õige napilt alla november, aga puhtalt seepärast, et siis kogu see mustvalge kaamos alles algab, kuid veebruaris ta ikka kestab veel. Tõsi, vahepeal hakkab nagu korraks kergem, õigemini tähelepanu hajub, sest mööda ilma jooksevad miljonid päkapikud, kes sulle une pealt mandariine põske topivad või siis sussi sisse kusevad. Selle aisakellase inertsiga saad veel kuidagi jaanuarist läbi lohisetud, aga lõpuks oled nagu äraaetud hobune veebruaris väljas ja ei suuda end isegi enam hammastega üle lävepaku vinnata. Jõud on koos tegutsemistahtega su maise keha hüljanud ning Las Vegasesse laamendama sõitnud. Sina aga lebad alistunult keset tühja valget välja ning lased jäisel tuulel endale saba alt sisse puhuda. Tuleks kevad homme, siis võiks ju veel pingutada. Võiks küüned maasse lüüa ja Suure Tõllu kombel viimaseks rünnakuks end kokku võtta. Aga kussa! Esimeste pungadeni läheb veel kuid ja kured tantsivad allpool ekvaatorit bantudega puntratantsu. Kes end veebruarist elusana ja enam-vähem tervemõistuslikuna läbi veavad, on imet tunda saanud. Ja mis see ime muud on kui kombinatsioon jonnist, leidlikkusest ja heast õnnest. Kuna olen juba oma elu neljakümne kuuendat veebruari üle elamas, tundub, et imesid juhtub regulaarselt.
Mis seal salata, läbi köögiakna nukralt kössitavat matkabussi vaadata on valus. Iga kord torkaks nagu haaknõelaga otse südamesse. Itaallased ikka veel alles otsivad tühje pudeleid, mida mulle küljeklaasiks sulatada ja põrgukoer Mõmmi käib järjekindlalt tutikatele rehvidele sirtsutamas. Samas ei saa öelda, et lootus päriselt kadunud oleks. Vana rutiini järgi oleks meie iga-aastase road tripini praegu veel lausa viis kuud kannatamist. Praegu tuleb üle elada poole lühem ajajupp. Juba seepärast on see minu elu neljakümne kuues veebruar varasematest pisut erinev. Jonni mul jagub, leidlikkust ka, sest seda sünnitab laiskus. Kes oleks aga võinud arvata, et head õnne poetav toetusgrupp Hiinast tuleb? Kui vanasti möllasid ringi Timur ja tema sõbrad, siis meile lendas peale Temu maffia. Jajah, toosama veebipood, kus on olemas kõik eluks vajalikud ja mittevajalikud maailma asjad alates ninakarvade koolutajast kuni ristluslaevani. Kusjuures huvitav on see, et nii koolutaja kui alus maksavad 98 senti tükk.
Meie maanteelinti neelata ihkav ratastel majakene on küll kenasti sisustatud, kuid tänu temulastele saame teda pimpida ja peenhäälestada nii et suitseb. Esimese tellimuse tegin tegelikult juba salaja jõulude eel ära ja see on kohal: CarPlay kuvar koos tagurduskaameraga. Tolle viimase paigaldamiseks vajan abi ja ootame ilusamaid ilmasid, aga telefoniga suutsin ma juba üle õhu uude seadmesse saata nii Waze'i, Vsevjovi kui Onu Bella.
Just neil tundidel pandi kusagilt Euroopa vahelaost teele terve koorem erinevaid jubinaid, mis Muti ühel pimedal jaanuariööl meeldivas veiniuimas ostukorvi ladus. Seal on tõesti kõiksugu nodi. Muist läheb Fiatipõksu köögiosakonda, muist tualetti ja muist sahtlipimedusse oma etteastet ootama. Eks teeme siis reklaamiklubi, kui asjad kohal ja lahti pakitud. Mina, kui kapirekamees, olen kõige rohkem elevil rooli külge käiva nupu pärast. Teate küll, selline, mis idee poolest manööverdamise lihtsamaks teeb. Arvestades seda, kui raskelt meie karavani tüürsüsteem käib, pean tõenäoliselt tellima ühe ekstra temulase, kes seda nuppu vändata aitaks.
Nii, ma lähen nüüd korraks õue ja sõidan Fiatiga kõigepealt meeter edasi ja siis meeter tagasi. Mulle on see teraapia ja vanale Fiatile regulaarne hommikuvõimlemine ilma Viive Ernesaksata. Koos oleme tugevad ja teeme veel paljudele veebruaridele tuule alla.
Comments