Oi, mulle meeldib meie matkabuss. Mis sest, et selle rooli keeramiseks peab enne võileiva ära sööma ja kümme kätekõverdust tegema. Või et 90-ga sõites peab pingutama nagu kõhukinnisuse all kannatav lumeinimene, et iseenda mõtteid kuulda. Tähtis on fakt, et see matkabuss on päris meie oma ja seal sees saab päriselt elada ja olla, luua ja laulda, juua ja ahhetada. Põhjaosariikidest temaga koju jõudes panin muidugi kohe alustuseks esimese paugu ka ära. Ma tõesti ei osanud arvata, et üks sõiduvahend võib olla pilvelõhkuja kõrgune. Igatahes sundisin ma kohtuma masina kõrvalistujapoolset tagumist nurka ja kõrvalhoone räästakasti. Kohtumise tulemusena eemaldus bussist paari meetri jagu nurgaliistu, mis mulle üldse meeltmööda polnud. Piketeerisin pisut solvununa ümber auto ja kopsisin liistu kuidagimoodi tagasi. Eks tuleb lasta seegi esinduse poistel üle vaadata, et kusagilt niiskus sisse ronima ei hakkaks.
Nii. Teise päeva lõpuks oli siis esimene masin soetatud. Nüüd oli vaja enda 2017. aasta Renault Megane (omadele Renoo Vegan) maha parseldada. Kurat, ma käisin temaga käsipesulas, nii et vahtu lendas. Salongist korjasin kortsus kommipaberid ja muu säärase ära. Ja pildistamissessiooni sooritasin looduskaunis kohas – Heimtali mõisa viinaköögi juures. Kõik oli jummala purr-purr-purr ja koššer. Vaevalt pool tundi peale kuulutuse üles viskamist auto24 portaali (mis on muutunud sama kalliks, kui pulmade pidamine) oli ostja olemas. Üksiti olin silma peale pannud ühele Grand Cherokeele, mida müüdi Kuusalus. Meie peres on juba kaks seda marki masinat olnud ja lisaks nostalgialaksule olime kindlad, et tegu on autoga, mille peale võib igast asendist kindel olla.
Sünkisime projektid ja põrutasime ühel kenal hommikul põhja suunas lootusega kõigepealt Cherokee enda omaks teha, siis Megane maha müüa ja siis vilet lastes tagasi Mulgistani sõita.
Põhja-Eesti laantes parseldatav Jeep oli sara kuubis. Küllap mingi metsamehe saan, et oma mootorsaage ja kodustatud piibrit tassida. Ühesõnaga pidime spetsiaalselt Tallinnast Kuusallu kohale tulnud ostjailt paluma küüti, et ka ise tagasi tsivilisatsiooni pääseda.
Megane oli läinud ja meie nagu vaesed sugulased kusagil Lasnamäel Savisaare kiriku kõrval külmetamas. Aga kuna kodust oli välja tuldud, tuli võtta päevast maksimum. Vaatasime veel ühte Cherokeed, mis oli samasugune sara, kui esimene, ainult et teistmoodi. See kiskus vägisi motti maha ja turgutasime end Telliskivis vegansaiakesi pugides ja end haletsedes.
Mustaks stsenaariumiks oli istuda rongi peale ning häbinägu peas koju loksuda. Aga see ei sobinud meie plaanidega. Leidsime Fesari Marketplace´ist veel ühe kuulutuse. Selle masina omanik ütles, et leiab meie jaoks 45 minutit õhtul viie-kuue vahel. Nonii. Käsi kullas, perse mullas, nagu öeldakse.
Õhtupimeduse saabudes olime kusagil Järve Selveri taga ja imetlesime maailma kõige nunnumat Jeepi. See verisulis poiss, kes iludust müüs, polnud arvestanud, et auto ka kohe minema läheb. Segadust ära kasutades sain hinda kaubelda nagu Egiptuse turul. Kuna kutt ahmis õhku, tegin nii alla- kui ülessuunalised pakkumised ise. Ja koju sõitsime Mutiga juba oma uues tankis. Üks järjekordne võimalus esimest korda oranži porgandit proovida lükkus minu jaoks määramatusse tulevikku.Teitsa pekkis, kuidas mulle see Jeep meeldib! Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks 20 aastat vana auto ostu üle nii kettas, kui meie siin. Igatahes kulus täpselt viis päeva, et vahetada üks uus auto kahe vana vastu ning pääseda kogu selle mahhinatsiooni käigus igakuiste kulude kasvust. Tehtud!
Nüüd on vaja ainult panna hullu, et elu oma võimalustega masinatele järele tuleks ja laseks suvel võikusid loopida ja talvel Vahemere ääres iluleda ja luua. Pöidlad pihku!
Comments