top of page

Purjed heisata!

Kapten Myrakas siin. See on minu esimene sissekanne uude logiraamatusse. Ei, ma tegelikult olen juba vana kala ja märkmeid olen teinud rohkem kui Kanye Westi tulnukate poolt ära röövitud on. Varem lendasin lihtsalt võõraste laevadega ja kribasin võõrastesse kaustikutesse. Kui jõuate üle maksumüüri hüpata, saate ka neid seiklusi lugeda. Lingid on allpool.


Muti ja Maurice meie esimesel perereisil Krakowi kindluse juures

Mis ma oskan alustuseks öelda? Reisida on kuramuse äge. Reisima peab ja ilma reisimata elada pole võimalik. Meie pere sai sellest aru kümmekond aastat tagasi, kui plaan Balti vendade linnakeses Klaipedas pannkooke süüa ja kakaod luristada lõppes sellega, et täristasime Lõuna-Poolasse välja. Lõime õllekanne kokku Krakowi hipsteritega ja ekslesime ringi Wieliczka soolakaevanduse käikudes. See süütu põige tundus nii äss ettevõtmine, et oleksin julgenud vist isegi Chuck Norrisele keelt näidata. Kurat, kui Poola kirjaniku Stanislaw Lemi lühiloo ainetel valminud legendaarne kosmosefilm “Navigaator Pirx” 1978. aastal ekraanidele jõudis, oskasin mina ainult mähkmeid määrida ja keelega lutti ühest põsest teise lükata. Kosmos kosmoseks, ma ei julgenud aastaid hiljemgi loota, et mu jalg kunagi Poola pinda puutuda võiks. Isegi Saaremaale pääsemiseks pidi ju nõukogude inimene kõigepealt vanaema maha müüma ja siis saatanale täiskuuööl kusagil Väägvere-Mõngaste ristil kolm tilka verd andma. Lätis ja Leedus oli vahepeal käidud küll, aga meie oma kolme Balti riigiga oleme ühes tükkis nagu kolm vaest venda, kes kamba peale ühte paari pühapäevapükse jagab. Poola oli ikkagi nagu päris välismaa ja puha.


Peale seda elumuutvat põiget pan'ide maale pole meil enam tagasiteed olnud.

Iga meie aasta möödub praegu laias laastus ainult kaamost kannatades ja sente kõrvale pannes. Kõik, mis me teeme, on selleks, et lõpuks ratastele karata ja minema tõmmata. Minema tõmmanud oleme keskmiselt kolmenädalasele road tripile seni Itaaliasse, Prantsusmaale, Tšehhi, Horvaatiasse, Montenegrosse... Tee peale on jäänud muidugi hulk vahvaid riike veel, keda jõudumööda süvitsi tutkima hakata. Miks mitte võtta need avastusretked ette juba koos teiega?


Aastatega tuleb tarkus ja praeguseks oleme aru saanud, et tegelikult pole vahet, kui kaugele sa sõidad, et reisielamus kätte saada. Sa võid laksu saada nii Puhjast kui Phuketist. Selle tõestuseks on ka meie viimane sutsakas, mille tegime oktoobri alguses lõunanaabrite juurde Lätti. Viis päeva, 400-eurone eelarve ja hindamatud mälestused kogu eluks. Mul pole kunagi olnud võimalust üle lugeda, kas lätlastel on siis kuus varvast või mitte, aga see polegi oluline, sest nad on ikka ülilahedad ja lahked tegelased. Olgu neil lestad saapas või pisike rõngas sabajupp trussikutes – mina lätlast usaldan. Meis on palju rohkem ühist, kui välja öelda julgeme. Ja kui kunagi peaks oma kallite kaitseks kaevikusse ronima, siis koos lätlasega oleksin ma valmis kogu maailma kurjuse pilbasteks peksma, ausõna.

Nii, Muti teatas kambüüsist,et õhtune lobi on valmis. Makaronid on reisiselli kütus, seda ma teile ütlen. Täna rohkem ei jaura, aga järgmises postituses võtan seibideks, mida Lätis nägime ja kuhu teilgi minna soovitame. Olgu märksõnadena ootele pandud Cinevilla, Kolka nina, Kuldiga vanalinn, Ventspils.


Muti! Muti! Kus mu pudipõll on, kurat võtaks!


Seni, kuni ma nüüd tangin, hoogu võtan ja näpud soojaks võimlen, oleks teil igati mõistlik end meie varasemate seiklustega kurssi viia. Laske lilleks!


Lõunanaabrite väike Viljandi (Kuldigast Lätis, Sakala 07.03.20)

Ühe magamata öö hinnagaga Euroopa kirjuimasse pealinna (Berliinist Saksamaal, Sakala 09.04.22)

Õnnelikud sipelgad, mustad mäed ja kasside linn (Montenegrost, GO Reisiajakiri 11.10.22)

Comments


bottom of page