Mis see matkabuss muud on, kui ratastel maja. Maja omakorda tähendab kodu. Mulle sai see maakerale pea viis tiiru peale teinud Fiat armsaks ja koduseks juba siis, kui teda ostu järel Tallinnast Viljandisse sõidutama hakkasin. Keerasin mõnusa krapihäälega raadiokõlarid põhja, et mootorimüra summutada, ja hoidsin lollakalt naeratades kahe käega roolist kinni. Ega matkaauto pole sul mõni uusrikka hübriidpüss, mis sumpsist vikerkaart ja liblikaid pillub ning mida iga suvaline Barbie oma väikese sõrmega tüürida suudab. Kui tahad ikka maja tee peal hoida, pead enne rooli istumist tosin prääksuga kükki ja mõned kätekõverdused tegema.
Ükskõik, kui kohal ja keskendunud aga verisulis piloot pole, tahab osa tähelepanust sula rõõmu peale kuluda. Heidad korra pilgu peeglisse ja näed, et lisaks päikesepleegitud kokpitile on sinuga alati teel kaasas pehmed voodid, külmik, gaasipliit ja isegi tualett. Juba hakkabki südame alt soe. Kus aga seisma jääd, juba oledki kodus. Vali ainult meelepärane vaade ja ela nagu vaene miljonär. No sedasi ma mõtlesin mõne nädala eest ja mõtlen veel praegugi, kuigi üksjagu seiklust ja sekeldusi on vahva reisisõbraga juba läbi elatud.
Et masin päris enda omaks teha, tuleb end tema seisukorra ja hingeeluga kurssi viia. Oi, mul oli hea meel, kui kuulsin, et veermik ja mootor on autol nagu prillikivi. Vahetati vaid õli ja filtrid ning öeldi, et kallaku ja tallaku ma terviseks. Mis on aga kasu kogu elamisepoolest, kui sa ei tea, kas see toimib ja ei oska seal ka midagi kasutada. Igal pool paistavad mingid nupud ja näidikud, aga puutuda ei julge, sest kardad retrokosmoselaevaga orbiidile lennata. Panime siis Flamekosse aja kirja. Seal pidid matkaautode vallas kogenud tüübid askeldama.Tallinna külje alla Laagrisse põrutasime kogu perega täies koosseisus. Ikkagi esimene ühine väljasõit või nii. Et seltskond kirjum ja seiklus mastaapsem saaks, ladus Muti igaks juhuks puuridega ka kolm kassi masinasse. Kõik nad oli vaja varjupaigast uute omanike juurde laiali tassida. Ma küll korra proovisin kobiseda, et huvitav, mida gaasileket jahtiv tunkedes töömees näugujate triost arvata võiks, aga Muti vaatas mind pilguga, mis mõjus nagu oleks mu pea mikrolaine ahju torgatud ja aju seal mõne sekundiga maitsvaks hommikupudruks soojendatud.
Ühesõnaga, las minna! Fiat ruigas käes ja meie õppisime üksteise peale naeratades karjuma. Aeg lausa lendas teel olles. Teeninduse müügimees oli sõbralik vana. Lasime jutupaunikul endale kõik tuled ja viled selgeks teha ning gaasisüsteemi üle kontrollida. Loomulikult leidis ta seal mingi kuramuse mikrolekke ja nipet-näpet nikerdamist veel, et meid uuesti külla kutsuda. Esmane ülevaatus maksis kaks sotti ja leitud hädade likvideerimiseks sadas enne teeninduse õuest väljakeeramist meilboksi hinnapakkumine seitsmele sotile. “Kauneid jõule ka teile!” pobisesin, püüdes teadaandele mitte mingisugust emotsiooni külge kleepida. Okei, kui vaja, siis vaja. Sellega polnud muidugi meie võitlustel aga sugugi veel joon all. Ülevaatuse käigus selgus, et eelmine omanik oli veesüsteemi tühjendama jätnud. See tähendas, et sõitsime ringi jääkuubikaga, millega tšuktšid saanuks pool iglut valmis ehitada.
Bronnitud teenindusaeg lähenes valguskiirusel ning nüüd oli vaja vahvatel navigaatoritel jalg tagumiku alt välja võtta ja jõuliselt sulatusbisnisisse siseneda. Mina tassisin vannitoast kastekannuga kuuma vett ja Muti ukerdas poolest kerest paagis. Sulatasime aga jupikese jääd ära ja kühveldasime vee välja, et siis uus laar kuuma peale valada. Telefonist tööle pandud reisisaate podcast hoidis meeleolu üleval ja umbes kolme tunni ning kahe kantmeetri sooja vee järel oli paak tühjaks tehtud. Lõime patsu ja lubasime järgmisel päeval esimese asjana kodutänaval tasulise uisuvälja avada.
Vahefinaal oli täna. Sõitsin Fiatiga uuesti Flameko suunas. Star FM-is lõugasid jõululaulud ja mina naeratasin taas totakalt. Järsku käis räme kolin ja küljepeeglist paistis, nagu oleks suur kamakas jääd teele kukkunud. Kaks sekundit hiljem hakkas kohutavalt külm. Viskasin pilgu üle õla ja nägin, et ühte akent polnud enam. Ainult üksik mürkroheline kardinariba lehvitas rekkajuhile, kellest parasjagu möödasõitu tegin. No mis ma oskan öelda. Ülejäänud teekonna vältel ma enam raadiot ei kuulanud. Praegu istun Balti jaamas, auto on üle antud ja ootan rongi, mis mu tagasi Mulgistani viiks. Seda, kui palju nüüd seitsmele sotile veel otsa keevitub, näitab uus nädal. Aga oma armsa kodu jaoks pole ju millestki kahju. Oma on oma ja meie ühine teekond alles algab. Pea püsti, Fiatikene!
Comments