Nii, Myrakas on tagasi juhtraua juures. Ühesõnaga, igal suvel viimase 7-8 aasta jooksul oleme umbes kolmeks nädalaks mõned tuhanded kilomeetrid lõuna suunas vuranud ja seal lustlikult aega veetnud. Lameda maa inimestele, kellele madal taevas enamuse osa aastast vast pealage koputab, on see võimas vaheldus. Palju helesinist vett ja palju serpentiine. Tõsi, ka sellest võib ühel kaunil hetkel kopa ette visata.
Ajaga oleme kogunud üksjagu tarkuseteri. Lisaks põhilistele “Äradele” nagu “Ära aja naist närvi!”, “Ära situ teistele hinge!”, “Ära pane bitchi!”, “Ära joo õlut liiga aeglaselt!” või “Ära lase karvase rinna ja kuldhammastega jorsil end oma pimedasse poeurkasse lohistada!” sai oma tähtsa koha nimekirjas ka keeld “Ära roni soojale maale suvel!” Olgem ausad, ega see mul enam ei õnnestugi, sest lähiaastad veedan ma pikemate päevadega poole aastast hoopis inimesi söötes. Vegan tänavatoidu haagis on õuel ootamas ja grillvõikud tahavad küpsetamist. Väike lootus on soojal ajal rügades natuke ka raha kõrvale panna, et siis lõuna suunas põrutada hoopis rahulikumal ja odavamal ajal, näiteks oktoobris.
See selleks. Palju hullem on see, et oleme endale reisist aasta tippsündmuse voolides paraja karuteene teinud. Järjest keerulisem on vahepealset aega kodus sitsides mööda saata. Vahepal on täitsa tunne, et lõpeta või Facebooki kasutamine ära, sest see on täis tõpraid, kes postitavad pilte endast poseerimas mõnel kaljunukil või taltsa veega laguunis. Ei au ega häbi, ma ütlen. Meie kükitame hangede vahel nagu külmavõetud sinised kartulid, aga nemad eputavad praetud tselluliidiga.
Aga tegelikult on ka selliste piinade leevendamiseks rohtu. Muidugi, selleks, et igas kvartalis mitmeks nädalaks palmi alla põrutada, oleks pidanud oma elus juba aastakümnete eest targemaid valikuid tegema. Praegu, olles vana, loll, laisk ja vaene nagu kolkaküla muuseumi püsiekspositsioon, tuleb toimetada tasa ja targu. Kaval tuleb olla! Ja siinkohal tulevadki appi eelmises postituses kiidetud lätlased.
Tegelikult piisab oma ootuste lati juba sajandite eest vastu maad visanud eestlasele vähemastki. Saaks paar päevagi argijamast eemal olla! Näeks mõndagi vähe võõramat nägu ja katkist maja, mille lugu sa veel ei tea. Sööks vahelduseks väljas. Ei pea olema michelini tärnidega resto, kus taldrikule on adrukreemist triip veetud ja seda vaid kuupalga vastu vahetama nõus ollakse. Piisab kasvõi maitsvast pizzast. Vähemalt teenindab sind inimene võõras keeles ja see paneb vereringes nukkumisasendis reisimolekulid võdisema.
Mingis mõttes võib ju Lätti põrutada ka ekspromt, aga nii võib sealt mokk pikka ja käed rüppe vajunult ka tagasi tulla. Üks hea reisikorraldaja kulub seega ära igasse peresse. Meie Muti on mega reisikorraldaja. Minu asi on lihtsalt autol paak täis lasta ja masin valgete joonte vahel hoida. Imelised paigad, värvikad inimesed ja kõhtu paitavad maitseelamused tulevad justkui ise teele. Järgmises postis siis meie oktoobrikuisest põikest lõunanaabrite juurde.
Commentaires