Olin vast seitsmene, kui vanemad mu esimest korda mere äärde viisid. Ega ma sellest väga palju mäleta. Tean, et peretuttavad olid kambas ja prouad kukkusid kohe vaaritama. Värsked keedukartulid ja kukeseenekaste pole hiljem kunagi nii hästi maitsenud, kui Lemmeranna mändide all priimuse peal vaaritatuna. Maskuliinsem osakond veetis esimesed tunnid näost lilladena kummimadratseid täis puhudes ja Poola presenttelkidest väljapääsu otsides. Mina korjasin rannast auguga kive, loopisin adrukänkraid ja püüdsin mitte kalakorjuste peale astuda. Äri ajasin samuti väikestviisi – onu Elmet maksis iga enda keha pealt maha löödud parmu eest viis kopikat.
Hiljem käisime Lemmes veel mitmeid-mitmeid kordi. Ma isegi ei tea, mis põhjusel, aga rääkisime alati Kablisse minekust. Alles aastate pärast sain teada, et sellenimelise asula leiab kuus kilomeetrit Pärnu suunas liikudes.
No whateva, nagu vanad etruskid ütlesid. Igatahes olid suvised väljasõidud minu lapsepõlve tipphetkedeks ning teekond Elvast Häädemeestele kestis justkui terve igaviku. Ega kui istuda parimatel päevadel törts üle 80-kilomeetrist tunnikiirust arendada suutvas IŽ Kombis, siis umbes nii ongi. Mändide all kulges kõik igal aastal oma laisas rutiinis – priimus, presenttelk ja vetikalägased kivid. Aga kui sa oled paradiisis, siis ei peagi veel omakorda midagi erilist juhtuma. Vahest muidugi juhtus. Näiteks ühel aastal näidati läheduses välikino. Pooleks saetud palkidest pikad pingid olid rivis ja valge lina sihvakate mändide vahele pingule tõmmatud. Filmi nime ma ei mäleta, aga see oli nõuka kraam ning rääkis mingist lennukatastroofist. Üksiti näidati vilksamisi ka paljast naisterahva rinda ja see tähendas, et tegu oli ülikõva kraamiga. Minu järgmised ööd olid sisustatud.
Kuigi Lemmes suurt midagi ei juhtunud, oli sealt lahkudes alati selline tunne, et tükike südant rebitakse kurgu kaudu välja. Vaatasin rohekassinist veetriipu seni, kuni paistis ning neelasin pisaraid. Isegi silmi ei tihanud pilgutada, tahtsin iga kaadri oma pisikesele kõvakettale salvestada. Ja eks ma salvestasingi. Võibolla just seepärast ongi mul Lemmega mingi oma teema. Püüan siia ikka korra aastas sattuda, kasvõi põgusal läbisõidul. Enamasti on vist õnnestunud, ja nii juba nelikümmend aastat. Sel aastal jäin muidugi hilja peale. Septembri keskpaik juba paistab. Samas lubas ilmateade 24 soojakraadi ja teades, et pere on tööga tuugalt hõivatud, ladusin kola matkabussi ja veeresin mediteerima.
Mis seal salata, lollakas naeratus on kogu päeva näos olnud. Eriti sellest hetkest, kui Häädemeestele sisse keerasin. Tõmbasin kohalikus trahteris prae lipsu taha ja ühendasin end argielust lahti. Lemme jõudes oli juba selline zen peal, et kontakt maapinnaga tahtis kaduda.
Ma reaalselt ei teinud esimesed paar tundi mitte halligi. Pakkisin elamise laiali ja vedelesin silmapiiri jõllitades rannas. Paar pensionipõlve nautivat sakslast tegi sama. Nemad ei viitsinud lihtsalt kontrollida, kas külmadesse lainetesse kükitades munad kõhuõõnde tõmbavad või mitte. Peale nelja õlut leidsin endas ürgsportlase ja ühendasin jalgratta matkaka küljest lahti. Tundsin, et peab ikka päriselt ka Kablis ära käima. Ja käisingi. Sealne pisike pood ja pagarikoda on must go destinatsioon. Pirukad olid muidugi juba otsas, aga paar Saku Tumedat ja juustupatsi võlusin ikka välja. Nautisin neid sama stiilselt, kui teised jalgratastega töölt laekuvad elukunstnikud. Poe ümber varjualuste juures tekkis mõnus mõmin ning kaheliitristel balloonidel lendasid nööbid pealt. Õhus oli odava sigareti ja mere hõngu. Täielikust katarsisest jäi puudu veel suitsukala ja korralik kaklus. Ehk mõni teine kord.
Paar tundi hiljem olin tagasi staabis ja praadisin gaasipliidil õhtusööki. Katsin laua, viskasin jala üle jala (no nii palju kui kehakumerused lubasid) ja jõllitasin lõputust veest välja piiluvaid kivimütakaid. Ikka kohe umbe rahulikuks tõmbas. Süda lõi vast nii korra viie sekundi tagant ja kaugusest hakkas kostma harfihelisid. Seda pulli muidugi kauaks ei jagunud, sest uus laar sakslasi lendas laivi. Matkahaagisega gerondid hekseldasid mändide vahel ristpistet teha ja kui killavoor paika sai, nägin mere asemel valget ratastel hiigelkirstu. “Did we kill your view?” päris rangjalgadega prillipapa. Oleks tahtnud vastata: “Of course! You killed my view, all the moomins and ten fucking pandas! Are you happy?” Aga kombeka eestlasena libistasin vastuseks: “Don't you worry! I can look in other direction!” Mis oli ka tegelikult tõde. Üks sitane haagisejunn ei suuda katta kilomeetritelaiust merevaadet.
Ühesõnaga püsib mu zen jätkuvalt lagunematuna ning lapsepõlvemaa ei ole kuhugile kadunud. Lihtsalt olen seda nautimas eriti tüünest ratastel häärberist. Lasen nüüd veel õlle-kaks ja tõmbangi rannaribale jalutama. Päike muudkui vajub ja loojang pole kaugel. Huvitav, kas Muti lubaks mul veel üheks ööks siia paradiisi jääda?
***
Mina jälle siin. Nagu arvata võis, Muti lubaski mul veel üheks ööks jääda. See tegi tuju nii heaks, et otsustasin mööda rannaserva jalutama minna. Tõmbasin parajasti tosse jalga, kui üks Jack Blacki meenutav habemik ligi astus. Küsis puhtas inglise keeles, et kas ta tohib oma matkaauto minu oma kõrvale ajada. Saksa vanapaar oli nagunii juba pool merevaadet ära võtnud, nii et rehmasin käega ja lisasin keskmise jamaikalase hooletusega: “Of course, man!” Vana pidas veel vajalikuks lisada, et tal on ka kaks koera. Ütlesin, et mul samuti, aga lihtsalt mitte parasjagu kaasas. “I love dogs!” pidasin vajalikuks täpsustada. “Me too!” hõikas habe üle õla ja oligi kadunud.
Kui mõni minut hiljem veepiiril seistes silmaga jalutusteekonna distantsi välja mõõtsin, tundus, et Lemmes kisub lahinguks. Telkimisalale sõitis kõrbekarva suur sõjaväesoomuk ja rammis end läbi sügava liiva otse minu Viatikese ette. No ikka jõhker mölakas. Sealt oleks võinud mitukümmend hambuni relvastatud matsi välja vihiseda, aga tulid habemik, tema naine ja kaks hüperaktiivset koera, kes männimetsa haugatustest rõkkama panid.
Hiljem sattusin Šveitsi kodakondsega ka jutu peale ja selgus, et tegu on mägironijaid päästva seltskonnaga ning habemik käib üle Euroopa ka vastavaid koolitusi andmas. Seljataga oli sessioon Berliinis ja ees ootas Soome. Oma rauast tanki oli ta praegusesse korda mudinud kümme aastat. Kui midagi nii kurja istumise all, siis ei ole 30 liitrit sajale enam mingi argument vigisemiseks.
Veetsin hilisõhtu kokteili trimbates ning Spotifyga ühe nooremat masti Saksa paarikese suguaktiga kaasnevaid helisid summutada üritades.
***
Teise päeva hommikul ärgates olid noored nugised juba vasakule naafikusse tõmmanud. Mina olin värske kui kurgike ja võtsin vastu radikaalse otsuse jalgrattal Lätti põrutada. Nagu järgmised tunnid vägagi värvikalt tõestasid, oli mu tagumikul selle afääri kohta oma arvamus. Aga ta kannatas vaikides.
Ainažis oli elu nagu välismaal. Kõik rääkisid võõrast keelt ja siltidest ning infotahvlitest ei saanud suurt midagi aru. Polnud tegelikult vajagi, sest pildid ja lõhnad juhtisid. Kõigepealt juhtisid nad mind kohalikku grillbaari, mida pidas tätoveeritud tsiklimees. Vähemalt nii ma oma naiivsuses arvasin. Pikema jälgimise käigus sai selgeks, et kõrtsu ees seisnud tsikkel kuulub hoopis teenindajaneiule ja karmi olemisega omanik kannab laigulisi dresse ja musta stetson-kaabut ning sõidab roostetanud Opel Corsaga.
Igatahes valmis saslik otse tellija silme all hõõguvatel sütel ning oli imemaitsev. Taoline ehedus võttis lihtsalt aega ja selleks ajaks, kui praad lauale toodi, oli mul juba liitrine õlu lipsu taga ja teinegi lauda tellitud. Kõht sai nii punni, et pidin viimase otsa söögist alles jätma.
Veeresin vaevaliselt ohkides üle asfaltparkla kohalikku Alko Outleti ja varustasin end õhtuse proviandiga. Veel vast 40 minuti jagu persepiinu ja olingi tagasi Lemmes. Kõmdi, kohe higine ihu merre jahtuma ja siis raamatulugemise õhtuks valmistuma.
Ega ma väga korralikult sellele viimasele ettevõtmisele keskenduda saanud, sest telkimisalale veeres üks keskealine üksi reisiv sakslane. Nimetasin ta oma peas salamisi Hansuks. Tüüp tõmbas Volvo katusel telgi pingesse ja kukkus vorste grillima. Aga mitte sedasi chillilt, vaid nagu valveseisangus noorsõdur. Selg sirge, pilk fokusseeritud ja ainuski lihas näos ei liikunud. Valvekordade vahel käis mees ainult auto juures plätusid vahetamas. Neid olid tal vähemalt kolm paari. Kui vorstid valmis, lükkas Hans need endale põhimõtteliselt terves tükis kurku ja kobis magama, kuigi päike alles mere kohal rippus ja enda tasast laskumist imetlema kutsus. Grande finaleks olid Poola influentserid, kes laekusid Lemme neoonrohelise Transporteriga ja pildistasid-filmisid iga viimase kui käbi ja kuuseokka üles. Siis tegid veel masinas korraliku rahmaka inimkonna säilimise nimel ja saabuski vaikus. Nautisin seda, kuni silm lahti püsis ja lugesin LED-lambi ahtas valguses Sauteri reisiraamatut Hispaaniast.
Täna oli ärgates natuke möku olla. Öö otsa sadas kolinal ja loomulikult oli vaja end vahepeal lavatsilt alla veeretada ja põit tühjendamas käia. Üldiselt on aga parem olla pisut eilane, kui üldse mitte olemas olla. Selle tõdemusega jätsin armsa Lemmega hüvasti ja peale pisikest söögipausi Kilingi-Nõmmes (suur stroganov viis euri, saate aru!) laekusingi Mulgistani. Kuradi lahe väljasõit oli, tuleb tunnistada. Mõne päeva pärast paneme Mutiga uuesti ajama. Sihiks sedapuhku Ida-Virumaa ja põrgukoer Mõmmi lubas ka kaasa tulla. Hoian teid kursis. Musi!
Comments