Vahepeal olen uhanud mitmel rindel tööd rügada. Päris nii ma seda asja muidugi ei mõelnud, kui vabakutseliseks hakkasin. Kujutasin ette, et bailabailatan ja nokitsen vahepeal asjade kallal, mis rõõmu pakuvad. Inimene plaanib ja saatus, va ahverist, juhib juga. Kohe, kui öised miinuskraadid otsa said, tõmbasid karastunud eestlased pläfid varba otsa ja kukkusid mööda festivale sõkkuma. Ja seal, kus on pralle, olen ju mina kohal oma toidukäruga.
Luugist saiade lennutamine on üks asi, aga mul oli ju vaja selle kõrvalt ka raamat kokku kirjutada. Tüüpilise finantsgeeniusena laenasin naabrimehelt honorari jagu pappi, et minna reisile, millest raamat kirjutada. Selle fantastilise manöövri lõpptulemusena kujunes senine suvi minu jaoks brutaalseks surnud hobuse peksmiseks. Papp oli kulutatud, ilusad elamused Lõuna-Itaaliast ajusagaratesse talletatud ja tühi valge wordidokument arvutiekraanil etteheitvalt prilliklaasidele külma valgust heitmas. Üldised meeleolud olid tõenäoliselt umbes samasugused, kui Helmete erakonnakontoris peale seda kui nad ämbriga sita ventikasse olid visanud.
Aga nagu teavad elukogenumad – kui oled kaelast saadik mudas, ei tohi nina norgu lasta. Kasutasin ajakirjanikuaastatel omandatud tehnikat ja panin käed lihtsalt klaviatuurile. Mõte hakkas jooksma ja tsensuurikuradile tõmbasin kah suukorvi pähe. Juuli alguseks oli materjal koos ja tuli seda puhtaks lugema hakata. Vahepealsel perioodil kükitas armas Viatikene nukralt aianurgas ja ootas järjekindlalt, et keegi ta tuulutama viiks. Mul oli nii endast kui masinast nii hale meel, et surusin kõik tomativiilutamised ja pestosegamised järgmisse ajaaknasse, haarasin Muti kaenlasse ja põrutasime loomelaagrisse Lätti.
Ega me pikalt uhanud. Lasime bussivurril Ikla alkoholipoodidest tuimalt mööda uriseda ja olimegi Salacgrivas. Seda, et tegu on asumiga, mida pooleks lõikavast Salatsi jõest saab üle korraga ainult ühes suunas, teadsin kroonilise reisisellina juba ammu. Et kõnealuses linnakeses elab neli korda vähem inimesi, kui oli Puuluubi kontserdi ajal Viljandi lauluväljakul, sain teada aga Muti ja Vikipeedia abiga. Igatahes oli aeg teadmistepagasit täiendada ja imeilusa liivarannaga kant endale selgeks teha.
Leidsime mõnusa kivisillutisega parklakese mändide keskel ja seadsime end sisse. Kohalikust Maximast olid tarvikud kaasa haaratud ja läbi puuvõrade piiluv päikeseratas andis kinnitust, et toimekas minipuhkus on avapaugu saanud. Pühitsesime piduliku sündmuse sisse veinilonksu ja jalutuskäiguga inimtühjas liivarannas.
Järgmise kahe päevaga sai selgeks õige mitu asja. Esiteks sujub töötamine matkabussis tõelise turbopauguga. Ausõna, ma arvan, et kirjutan kõik oma järgmised raamatud Viatikesega maailma avastades. Okei, no võibolla mitte päris kõik, aga vähemalt reisikirjade kribamisele mõjub teelolek sama hästi kui tilk palderjani oma munadele istuma jäänud kõutsile. Rapsisin nagu mister Bean, kui too matemaatikaeksami nominaalaja lõppedes ümbrikust õige ülesannetelehe üles leidis. Sõrmed olid piimhapet täis, kui mu mõtetega sama sammu pidada üritasid.
Lisaks lennukatele töötundidele jõudsime teha kõvasti vanuriteromantikat ja tutvuda kohaliku taristuga. Meist rohkem samme tegi päevas tõenäoliselt ainult Kristjan Jaak Peterson, kui ta Riiat võtmas käis. Eks igaüks peab ise avastama, aga Salacgriva on tõeline varjatud pärl. Leiab nii mõnusaid istumiskohti ja nauditavaid toiduelamusi kui mitmesugust silmailu. Olgu selleks siis jõe Eestipoolsele kaldale rajatud kuulsuste allee (kust leidsime muuseas lisaks poppmuusika staaride käejälgedele ka president Ilvese oma), linnakese vanim tänav Rigas iela või sadamas puksiiri abil end ümber keerav hiiglaslik kaubaalus.
Muide, lisaks meiesugustele segamatu vaikelu otsijatele leidsid Salacgrivast pisikese paradiisi ka hoopis teistsugused tegelased. Juba esimesel õhtul nägin rannaparklasse saabuvaid üksikuid noormehi, kes tõtlikul sammul laudteed mööda randa põrutasid, seal kiirelt pilte klõpsisid ja siis erutunud häälel peetud telefonikõnede järel taas minema vurasid. Vastus minu väljaütlemata jäänud küsimusele saabus järgmisel hommikul. Ärkasin juba enne tavapärast sisemist loodusekutset tugeva kohina peale. Merele assisteerivad puudeladvad lõid ühissümfoonia, mida oli nautima tulnud muljetavaldavas koguses noidsamu eelmise päeva tüüpe, kes nüüd oma häirivalt trimmis kehasid ennastunustava entusiasmiga kalipsodesse toppisid. Peagi oli jänesekõrvus veeväli liuglevatest surfilohedest kirju nagu Pride'i rongkäik. Kui silm ekraani jõllitamisest ära väsis ja mõte tuulutamist tahtis, käisin mulle täiesti arusaamatu spordiala harrastajaid jälgimas ja uhasin siis tas uue hooga edasi. Oli loomelaagri teise päeva pärastlõuna kell 16.12, kui saalomonvesipruulilikult röögatasin: “Valmis! Raamat on valmis!” Olin viimati sama õnnelik umbes pool aastat tagasi, kui oma eelmise raamatuga maha sain. Nii intensiivset pingelangust ei tohiks inimene tegelikult sedavõrd tihedalt kogeda – kõik Muumid ei pruugi ühel hetkel enam koju tagasi tulla.
Kui mõni päev hiljem taas autonina kodu suunas keerasime, oli magus nukrus hinges. Ega kui sa oled reisipisikuga nakatunud, pead selle tundega leppima. Tuleb mõista, et toosama pigistav tunne rinnakorvis pole mitte noor infarkt vaid kinnitus tõsiasjale, et oli ikka kuradi äge jälle.
Igatahes on raamat kirjastajale üle antud ja septembris hakkab juhtuma. Enne seda juhtub muidugi ka. Nii navigaatoritel kui Viatikesel on, mida oodata. Kohe kindlasti leiab meid veel sel suvel Urissaare kantrilt ja Saaremaa kadakapõõsaste vahelt. Kui kohtume, siis lehvitame!
Comentários